Avaleht

VIIS AASTAT LUBJASSAARE LAAGRIT 24.07.2007

Hiljuti toimus Lubjassaares juba viiendat aastat Vaal galerii poolt korraldatav maalilaager. Johann Köleri talumuuseumis, kunstniku lapsepõlvekodus Viljandimaal peetav nädalane laager on suunatud Eesti kunstikõrgkoolide maalitudengitele, õpetamaks akadeemilise maalitehnika oskusi Eesti Kunstimuuseumi restaureerimisosakonna juhataja Alar Nurkse käe all. Osavõtjad pühendavad juulis nädala, et süüvida reproduktsioonide abil Köleri portreemaali tehnikasse, ning Eesti esimese professionaalse kunstniku maalilaadi õppimiseks on see laager ainulaadne.

Tehniliste oskuste pagas on maalikunstniku eneseväljenduse aluseks ja seetõttu on sellelaadsed enesetäiendused tulevastele maalikunstnikele möödapääsmatud. Nurkse sõnab: „Meie aeg on oma esteetikalt ja töövõtetelt teistsugune, tänapäeval ollakse ehk liialt vähese kogemusega, et teha niivõrd pedantset tööd ja vormianalüüsi. Seetõttu võib see lühike kursus olla isegi raske ja harjumatu ning nõuda rohkelt tööd.“ Laagrile eelneb tutvumine Köleri originaalportreedega Kumus. Nurkse on rahul, et seekordsesse laagrisse tulid tudengid teadlikumalt ja õpituba oli selle võrra asjalikum. Intensiivsele õppenädalale, mille jooksul valmib kümmekonnal laagrist osavõtjal lisaks visanditele ka üks lõpetatud portree, järgneb hiljem ühine analüüs, et saadud kogemusi süvendada.

Laagrist võtavad osa Eesti Kunstiakadeemia, Tartu Ülikooli maaliosakonna ja Tartu Kõrgema Kunstikooli tudengid. Laagriga iga-aastaselt tihedalt seotud Kunstiakadeemia maalikateedri osakonnajuhataja Kaido Ole selgitab, et Kölerit võib Eesti kontekstis pidada akademismi näidiseksemplariks: kui tänapäeval üldse maalitehnikas eksisteerivad universaalsed reeglid, siis just akadeemilises maalis. Sellest on omakorda tuletatud nii impressionism kui sots- jm realism. „Akadeemilise maali ahistavat reeglistikku võib tänapäeval valitseva vabaduse kontekstis pidada üsna ekstreemseks, ometi pakub ka see loomenaudingut“, leiab Ole.

Laagris õpetatav akadeemiline laad eeldab väga kindlate reeglitega ülesehitust ning loomepuhanguile on seal vähe kohta jäetud. Sellele vaatamata võib valminud töödes tunda tulevaste kunstnike isikupärast käekirja ning laagri korraldajana ootab Vaala kollektiiv valmivaid töid alati huviga. Igal aastal selekteeritakse töödest välja õnnestunumad, mis jäävad Vaala kogusse ja Köleri talumuuseumisse. See annab osalejatele lisaannuse kogemust ja tunnustust.

Laagris kahel järjestikusel aastal osalenud kunstnik Rait Rosin, nüüdne maalimagister,  peab õpikoja eeliseks just rangete töövõtete omandamist. „Noored tahavad ikka ühel hetkel minna konkreetseks, realistlikuks,“ selgitab Rosin, „mina tegin selle käigu läbi Lubjassaare laagris“. Kunstiakadeemias õpetatakse täna väga populaarset hüperrealistlikku laadi, Lubjassaare annab Rosina sõnul võimaluse sellest liinist irduda ja tegeleda väga kitsa, isegi autoritaarse suunaga. „See ebapäevakajaline laad on absoluutselt tehnikakeskne, nii et maalides võib aju välja lülitada. Samas tekib seal maalides samasugune põlemine nagu iga muu pildi juures,“ leiab ta. Rosin on pärit Lubjassaare lähedalt ja kauni loodusega asukoht oli tema jaoks laagri oluliseks lisaväärtuseks: „See metsatagune on mu kodukoht, läksin pärast laagrit sealt kohe edasi vanaema juurde.“

Viimase, 2007.a laagri vanim osaleja oli Tartu Ülikooli maaliosakonna värvusõpetuse õppejõud Rauno Thomas Moss, kes on samas lõpetanud maali eriala ja omandab lisaks ka magistrikraadi semiootikas. Moss võttis laagrist osa alles sel aastal, kuna lõpetas maaliosakonna enne laagri tekkimist, kuid soovis end täiendada tehnikas, mida koolis ei õpetata. Lisaks on ta huvitatud Köleri värvitehnikast. Moss väärtustab laagri juures selle atmosfääri ja laiemat mõttemaailma, millesse see nädal juhatab. Pärast õpikoja läbimist vaatavad tudengid Köleri töid uue pilguga, leiab ta. „Hea, et laagris saavad osaleda ka Tartu tudengid!“ rõõmustab Moss. „Laager toob kokku Tallinna ja Tartu üliõpilased ja selle tulemused võivad ilmneda hiljemgi.“

Alar Nurkse ei unusta toonitada ka Köleri majamuuseumi perenaise Linda Köhleri rolli laagri õnnestumisel. Linda emalik hool on laagri koduse meeleolu kujundamisel ainulaadne, rõhutab ta.

Lubjassaare laager jätkub senise süvenemisastme ja tööhoolega juba järgmisel suvel.