Avaleht

"METSIK AED EESTI KUNSTI VALDKONNAS" * 16.06.2006

Kunstiteadlane Riin Kübarsepp arvustab näitust "Metsikud maastikud. Eduard Kutsari töid erakogust"

Eduard Kutsari eri kunstinäituse avamine on 19. märtsil s. a. Tartus, Suurturg nr. 11, 3. kord. Näitusel on välja pandud üle 100 maali. Näitus on avatud iga päev kella 9-18 19. märtsist kuni 26. märtsini. (Postimees, 19.03.1933)

Aastal 2002 möödus seitsme eesti kunstniku – Adamson-Ericu, Eduard Kutsari, Juhan Nõmmiku, Karl Pärsimäe, Gustav Raua, Rudolf Sepa ja Johannes Võerahansu – sünnist 100 aastat. Sel puhul korraldas Tartu Kunstimuuseum suure juubilaride ühisnäituse “Ühe aasta mehed”.
Kuigi kõik seitse olid Kõrgema Kunstikooli Pallase koolitusega, on nende käekiri ja loomingulised püüdlused väga erinevad. Ka sellel väljapanekul torkas eriilmeliste tunnetuslike, sürrealistlike vaatenurkade ja emotsionaalsete maalide poolest silma Kutsar – kunstnik, kes on kuidagi olnud eesti kunstiajaloos “kadunud”. Mainimata on ta ka Sirje Helme ja Jaak Kangilaski koostatud “Lühikeses eesti kunsti ajaloos”.
Kunstikoguja Urmas Kivisalu poolt on selline konkreetne keskendumine ühele unustatud autorile väga tänuväärne töö, sest suurte muuseumide käsutusse ei saa sellist ülesannet jätta. Võttes arvesse ka seda, et Kivisalu ostis Kutsari esimese töö alles 2004. aastal, on tal tänaseks täiesti arvukas kollektsioon. Kutsari eluloole toetudes väärib märkimist ka seik, et just tema oli 1939. aastal esimese erakunstigalerii asutajaid Tartus, aadressil Suurturg 11.
Jah, Kutsaril oli maniakaaldepressiivne sündroom. Ta oli närviline ning viibis korduvalt ravil, mille kulminatsiooniks peetakse tema tahtlikku auto alla jäämist 1956. aastal. Ometi – milline kunstnik ei oleks depressiivne. Nii eesti kui maailma kunsti kontekstis ei jõua neid üles lugedagi. Ja ilma nn “kiiksuta”, mida antud väljapaneku kontekstis korratakse, ei olegi ju võimalik kunsti teha. Michel Foucault on kirjutanud hullumeelsuse ajaloost meie klassikalisel ajastul, kus kõrvuti seisavad nii reaalne hullus kui ka matkitud dementsus. Just nagu omakasupüüdlikud valed tuleksid täiendama viirastusi. Kutsar aga ei simuleerinud ega manipuleerinud, sest ta lihtsalt oligi selline, mida näeme ta maalidel.
Tartus parkali pojana sündinud kunstnik õppis Pallases ühe selle esimese õpilasena maali Konrad Mäe, Nikolai Triigi ja Addo Vabbe ateljeedes, graafikat ja skulptuuri Anton Starkopfi juures. Vaatamata sellele ei tunnustanud ega tunnistanud Kutsar ühtegi oma õpetajat, sest tema kulges oma loomingus iseenda vooluvees.
1940. aastal Tallinna Kunstihoones toimunud personaalnäituse kataloogis nimetab Sten Karling Kutsarit autodidaktiks. Ta ei olnud autodidakt, vaid lihtsalt äärmiselt isepäine. Õigus on Karlingul aga selles, et  “Kutsari maaling on metsik aed eesti kunsti valdkonnas”.
Voldemar Erm on 1964. aastal Kutsari väljapaneku puhul Tartu Kunstnike Majas kirjutanud, et  Kutsar jäi kõige vähem mõjutatuks erinevatest maalikunsti suundadest, olles vaba erinevatest “ismidest”. Kui kunstiajalugu “ismidesse” lahterdada, siis Kutsari puhul lahendab seda sõnadepaar “torm ja tung”.
1940. aastaist alates hakkas Kutsar eelistama väikeseformaadilisi, intiimseid, peene pintslitõmbega, koloriidilt diskreetseid maastikumotiive peamiselt Elva ümbrusest ja Kesk-Eestist. Neid peetakse lüürilisteks, lähimal vaatlusel osutuvad nad aga täielikult sürrealistlikeks. Peidetud kujundid, ühest joonest välja arendatud pettekujutelmad, hallutsinatsioonidest lähtuv sümboolika ning dramatism on selgelt kätketud mitte ainult Kutsari töödesse, vaid kogu tema loomingulisse kreedosse.
2001. aasta Vaala kevadoksjonil müüdi 28 500 krooni eest Kutsari maal “Näkk”, mille järel võttis Eesti Ekspressi veergudel teravalt sõna Pekka Erelt, kes väitis, et tegemist on koopiaga prantsuse kunstniku Paul Chabas' (1869-1937) teosest "Videvik". Pilt oli nimelt kahekümnendatel aastatel ka Eestis tuntud, kuna sellest trükiti postkaart. Erelt jättis aga mainimata, et Kutsar toetuski nii oma tööde materiaalses kui ideelises aines just postkaartidele, mida ta raskete majanduslike tingimuste tõttu oli sunnitud üle maailma. Ka antud väljapanekul Vaalas kumab ühe töö pildipinna koloriidi tagant vaevumärgatav Hitleri kujutis. Oli see sihilik revolutsiooniline akt, mis kõneleb kunstniku anarhistlikust loomusest või lihtsalt juhuslik kokkusattumus, kus ei saa rääkida poliitilisest angažeeritusest? Sellest ajalugu vaikib.
Jätkates autorluse küsimuses, siis üks teemavaldkond Kutsari loomingus on kindlasti autoportree, mis on iga kunstniku minapildi peegeldus. Kutsar on endast teinud neid palju. See peegeldab selgelt, kuidas autor individualiseerus meie kultuuris ja milline staatus talle anti. Foucault on autorikontseptsiooni uurides küsinud: “Millisest hetkest alates asuti taotlema autentsust ja tegelema atributsiooniga, millisesse väärtussüsteemi autor paigutati, mis ajast peale hakati kangelaste elulugude asemel jutustama autorite elulugusid? Kuidas tekkis kriitika põhikategooria “inimene ja tema looming.””
Kutsari teoseid tõlgendades osutuvad analoogsed mõtteavaldused väga olulisteks. Sealjuures ei soovinud ta kunagi olla kangelane, kuigi oma rahutus meelelaadis ambitsioonikust tal siiski oli.
Tema taieseid peetakse üldjuhul süngeteks ja keerulisteks, mis on muutnud paljud kunstikogujad ettevaatlikuks, kuid ega intrigeerimis- ning inspireerimisastmeks ei pea ju alati olema “iluism”.
Järgmisena võiks mõni töökas kollektsionäär ette võtta Johannes Saali teosed, mis on samuti vallutamata valdkond eesti kunstiloos.

Riin Kübarsepp

---
* Sten Karling, “Eduard Kutsar”. Tallinna Kunstihoone näituse kataloog. 1940.