Avaleht

OMA "MAASTIKUGA" KOHANDUNUD TALVIK 10.07.2006

Kunstiteadlane Riin Kübarsepp arvustab näitust "Hermann Talvik 100".

Eesti kunstiteadus teab Hermann Talvikut ikka tema sürrealismist mõjustatud müstilis-nägemusliku loomingu poolest. Ometi äratavad kunstniku maastikuvaated nii kompositisioonilisest kui maalitehnilisest küljest märksa suuremat tähelepanu ja üllatusmomente.

Sürrealism, nii nagu ka luule, ei tule tuulest, kuid sünnib läbielatu ning kogetu tulemusena. Pärast 1944. aastal (poliitiliste)olude sunnil Rootsi siirdumist muutus päris palju ka Talviku looming. Vaatamata põhjamaisele kunstiharidusele Helsingi Ateneumi kunstikoolis ning elukohast Kesk-Rootsis Härjedaleni mägedes asuvas Funäsdaleni külas ei ole tema maalid sugugi “külmad”. Vastupidi. Talviku Hispaania ja Vahemeremaade vaated või isegi dokumentatsioonid on soojad ja sumedad nii koloriidililt, kompositsioonilt kui ka kontseptsioonilt. Põhjus ei seisne isegi selles, et autor rajas oma suvemaja Hispaaniasse, kus inspiratsiooniandevateks kujunesid päike ja teistmoodi valgusvihud, vaid lihtsalt isikuomadused. Võime kohanduda ning kollabeeruda keskkonnas.
Kunstipublik hindab ja teab küll Konrad Mäe legendaarseid maale ja nn. Capri vaadet, kuid avastamata aateks on siiani Talviku maalid.
Hiljuti sattus pilk peale 2002. aastal välja antud artiklikogumikule “Kohandumise märgid”, milles Ants Juske nendib, et on nõus paljunäinud Olev Subbiga, kes pole väljaspool Pariisi koolkonda kohanud nii head maalijat kui Konrad Mägi.
Täna oleks ehk aeg mõni kunstiretseptsioon ümber mõtestada. Alati pole ju peamised kunstiikoonid Eduard Wiiralt oma “Põrguga” või Mägi loodusimetlused Norrast.
Wiiraltil ofort “Poeet kõneleb kividele” 1948. aastast iseloomustab aga üllatavalt väga hästi Talviku loomingulist kreedot. Tal oli väga palju öelda, aga kahjuks ei saadud tema teostest tihti aru.

1962. aastal Rootsis asutatud Eesti Kultuuri Koondisel, kuhu kuulusid Talviku kõrval ka Eduard Ole, Eerik Haamer, Jaan Grünberg, Karin Luts, Endel Kõks jpt., oli tema kunstnikuks kujunemisel ning arenemisel samuti suur ja mitte vähetähtis roll.
Eesti impressionistide lipulaeva kannavad endiselt Villem Ormissoni või Konstantin Süvalo maalid. Samas ei ole keegi piisavalt tähelepanu pööranud Talviku teostele, milles atmosfääritaju on edasi antud äärmise peenetundelisusega.
Talviku žanrilise maali omapära saladus on mõistetav kõige paremini siis, kui analüüsida tema taieseid ilma faabulata, mis tegelikult ei preteneeri mitte millelegi. Need on justkui Camille Pissarro Pariisi vaated avatud aknast laiadele bulvaritele. Sealjuures on Talvik kindlasti ka oma ajastu keskne kunstnik, sest ka Pariisis veedetud aastad tegid tema meeltes oma töö.

Talvik väljendab oma teostega teatud romatismi ideoloogiat, milesse on segatud täpne annus impressionismi. Impressionistina näeb ta ka varje värvilisena, mis loomulikult vähendab võimalust teatud objekte plastiliselt ja ruumiliselt modelleerida. Aga see ongi võluv. Charles Baudelaire´i veendumus, et kunst on väärtus iseeneses, on konkreetne visuaalne vaste Talviku töödele, mis kajastavad mahasalatud meeleheidet ning kunsti olemasolu trotslikku õigustamist ühiskonnas. Samas lõi kunstnik ju kõike seda ausalt  iseendale ja enda nimel.
Claude Monet´maal “Impression, soleil levant” (Impressioon. Tõusev päike”) on oma sisemise “valguskiirgusega” samuti üks Talviku suuri eeskujusid, kuid religioossel tasandil. Selline impressioon on kõige otsesemas mõttes lihtsalt mulje, aga Talvikule tähendas see enamat. Vaevalt, et keegi tänapäeval väga mäletab, et antud sõna laskis 19874. aastal kogemata käibele kunstikriitik Louis Leroy ühes satiirilises retsensioonis väljajandele “Le Charivari”, kelle väitel ka embrüonaalses seisundis tapeet on lõpetatum kui see Monet´meremaal. Tundub, et aeg polnud veel küps uue kunstistiili väärtustamiseks.

Talviku graafikas ilmnev grotesk ja müstitsimiihalus kajastub ometi tema maalides. Parim näide on teos “Hispaania senjoriita”: korpulentne hajutatud figuur purpurpunases kostüümis. See näitabki, et žanriprobleem pole Talviku loomingus tsentraalne. Kõige avaram on elupeegel, mis reflekteerib kunstniku silmade läbi nähtut pool-unistades.

Riin Kübarsepp