Avaleht

KUIDAS PEEGELDADA AUTORIPOSITSIOONI OMANÄOLISUST? 11.07.2006

Kunstiteadlane Riin Kübarsepp arvustab näitust "Kapist välja! 60 kunstniku portreed".

Kunstiajaloos on autoportree omamoodi globaalne moodul, mis peab ja arvatavast ka jääb eksiteerima. Kunst on mentaalse tarbimise objekt, kus seisuslik privileeg ka kunstniku enda suhtes kaotab monogaamsuse.

Leonardo da Vinci “Mona Lisa” on erinevate spekulatsioonide kohaselt võibolla kunstniku enda (auto)portree. Ometi on teose autor väitnud, et mõistus võib petta meid siis, kui ta peab langetama kohtuotsuse meie endi teoste kohta. Paikapidavamad on sel juhul vaenlase etteheited kui sõprade kiitus.
Ka autoportree kuulub žanrisse, mis langetab kohtuotsuse kunstnikule. Portreteerija ja portreteeritava sisemine ja vastastikune psühholoogiline dünaamiline rütm määravad kokkuvõttes ka kogu teose resultaadi. Või on see hoopis omamoodi kognitiivne käitumisteraapia?
Selleks, et luua autoportreed, ei pea maalima ennast, sest nn firmamärgiks ja “oma näoks” osutub ikkagi käekiri. 

Karin Luts kujutab oma maalidel tihtipeale sellise näoga figuure, mis on identsed tema enda omaga, kõrvutades neid fotodokumentalistiliste materjalidega. Julge feministina oli ta veendunud, et kunst eksiteerib kunsti pärast ning kunsti tulevik oleneb kunsnikest, nende intelligentsusest, talendi tugevusest, instinkti sügavusest ja julgusest olla nemad ise. [i]
Julgusest olla ISE on kunstniku puhul primaarne. ISE isegi siis, kui sind portreteerib keegi teine. Kui XV-XVI sajandil tekkisid entusiastid kollektsionäärid nagu Lorenzo de´Medici ja Giorgio Vasari, siis võtsid ka nemad kogumise aluseks autoripositiooni omanäolisuse.
2002. aastal toimus Rotermanni arhitektuuri ja kunstikeskuses konverents “Eesti kunsti sotsiaalsed portreed”, kus peegeldus uusasjalikkus ja aktuaalus eesti kunstist kõnelemise ning lähenemisnurkade asjus. Tagasivaatavalt võib aga öelda, et ka antud väljapanekut võib tituleerida “sotsiaalsete portreede” nime all.

Väga emotsionaalse terviku moodustavad käesoleva näituse kontekstis Varmo Pirgi väikeseformaadilised maalid Valve Janovist Siberis veedetud ajal. Kuidas mehed näevad naist ja mil moel, on kunstispetsiifiliselt nagu metafoor.
Legendaarsed Eduard Ole portreed August Gailitist või Ants Laikmaa teos Marie Underist küll näituselt puudusid, kuid nii otsesed vihjed portreelisusele olekski muutunud liiga magusaks.
Ka Ülo Soosterist pole tegelikult vaja portreed, sest tema portree on tema looming. Kunstnik, kes ei kuulunud Kunstnike Liitu ja püüdis oma kaasvõitleja Ilja Kabakoviga 1960ndatel saada ehitusluba ateljee jaoks. Kõik Moskvas Kirovi prospektil asuva suure maja pööningud kuulusid Kunstnike Liidule, aga Soosterit polnud sinna veel ikka vastu võetud. Ajakirjas Literaturnoje Obozernoije kirjutati 1992. aastal: “Ülo Sooster on ebatavaline ilming meie graafika arengus 1960ndail aastail”.[ii] Samas ei pidanud kunstnik end kunagi graafikuks, vaid ikka maalikunstnikuks. Sooster oli oma ebatavalises sürrealismis ja avangardimeeluses tagantjärgi lihtsalt üks Hiiumaa poiss, kellele oli portree juba algusest peale sissekirjutatud.
Nii Enn Põldroos kui Olev Subbi on alati olnud head portretistid, kes tellimustööde näol ning kiire, visandliku ja persooniga kiirkontakti saavutamise poolest kuuluvad eesti kunstiklassikasse. Noorema generatsiooni poolest kuulub sinna nišši kindlasti ka Aapo Pukk, kes sellest väljanäitusest siiski osa ei võta.
Kuigi Evald Okasel on esitatud autportree nii 1934. ja 2004. aastast, puudub siit vaid tema tušijoonistus endast 1948. aastast, mis peegeldaks erksalt mõtliku mehe murerikast maailma.

Vaadates sellist autoportreelist ülevaadet, puudusid siinkohal mõned naivistid. Näiteks Paul Kondas oma portreega oleks lisanud veel suhkrutüki suvisesesse kunsti(näituse)marinaadi.

Riin Kübarsepp

[i] Kunstiankeet “Mana”, 1959, 4, lk. 260.

[ii] Lidia Sooster, “Minu Sooster”, Tallinn, 2000, lk. 110.