Avaleht

TALVIK AVANES, TALVIK EI AVANENUD 17.07.2006

Kunstisõber Aimar Jugaste arutleb Hermann Talviku fenomeni üle.

Olles äsja nii Stockholmis kui Viinistus aidanud üles seada Hermann Talviku kaks küllalt mahukat ja eri töödest koosnevat mälestunäitust, on mind mõlemal korral vaevanud žanriline valik – näitustel on väljas ainult maalid, ei ühtegi graafilist lehte.

Selline on olnud ka minu enda alateadlik eelistus – keskenduda vaid õlimaalidele -, ja seda mitte ainult pragmaatilistel põhjustel (suurem osa erakogudes olevaid töid nii Rootsis kui Eestis on raamimata, nende ettevalmistamine näituseks eeldaks rohkem aega).  Tegelik vastuolu on hoopis muus –  Talviku graafika ei anna ennast vaatajale kergesti kätte. Näen isegi ohtu, et liiga paljudele näitusekülastajatele võivad need must-valged jooned jääda abrakadabraks ning pingutus – tutvustada ammu ja võõrsil lahkunud klassiku pärandit – läheb tühja.

Võimalik, et sellist graafika pelgu on soosinud ka tõsiasi, et Talviku mitu graafilist lehte on olnud Vaalas mitmeid aastaid müügis, kuid edutult. Samas on tema õlimaale, eriti Hispaania maastikuvaateid, saatnud meie oksjonitel menu. Järelikult on mälestusnäituse valikul mindud kergema vastupanu teed – on see nii?  Nii ja naa, oleks aus vastus. Muidugi on maastikumaalide esitlemine nö kindla peale minek, seda enam, et Talviku kui kange rännumehe loomingus leidub õhulisi ja päikselisi motiive Hispaaniast, Madeiralt, Kreetalt jm elamusreiside paigust. Teisalt alles ootavad selle Suure Müstiku lugu ning maailmanägemus kodus tutvustamist. Kuniks taust on puudulik, on liiga palju tahta, et Talviku ekspressiivsed visioonid, mis täidavad tema graafikat, pakuksid ka laiemat huvi kui ainult üksikutele kunstifriikidele. Ent kuna Talvik oli müstik, siis äkki kannavad tema jooned endas sõnumeid, mis on mõeldud vaid esoteerikutele?

Kunstniku lese Irma meenutuse järgi näinud Talvik 1943. aastal Helsingi raudteejaamas seda, „kuidas taevasse tõusid 5 inglit“. See motiiv korduvat tema paljudes töödes. Samas on see vaid üks võimalusi, kuidas tõlgendada tema loomingut. Talviku anne oli ürgne, viljakas loomingus veiklevad visioonid nagu virmalised - tõenäoselt polnud tegu vaid ühe nägemusega. Tahtmatult jäin mõtlema, miks kasutasin eelmises lauses väljendit „ürgne“? Kuivõrd on selles stampi, kui püüad väljendada elavat loomust, kuivõrd olen ise Talviku välisilme tõlgendajana näivuse lõksus? Müstik ja pikk valge habe – muidugi haakub siia stereotüüpselt midagi ürgset. Eluoluliselt olnud Talviku tütre Liina meenutusel habemelooga sedasi: „Isa lõuale tekkis kord nahahaigus, sellest sai varsti jagu, aga habe jäigi kasvama“.

Talviku loomingu tõlgendamisel ei saa ilmselt mööda ka Funäsdalenist, sellest mägisest maanurgast kaugel Stockholmist, kus kunstnik otsustas kokkuvõttes veeta suurema osa oma pagulaselust. Teadaolevalt õnnestus tal see maatükk omandada juba varsti pärast sõja lõppu. Talviku eraklik vaim ja Funäsdaleni kohatõmme – ju seal pidi midagi omavahel niipalju põimuma, et valik tundus õige. Sedasama kohamüstikat  püüdis edasi anda ka Rootsi kultuurielu fotograaf (meie Jaan Klõšeiko mõõtu mees), kelle tööd 1960ndatest olid taustaks Talviku mälestusnäitusele, mille korraldas Stockholmis tegutsev Eesti Kultuuri Koondis: üksik suusataja liikumas kuuvalgel talveõhtul metsade vahel, suusajälg on sügav, seda on läbitud palju kordi, kõrval on teisegi teelise, koera rada. Mustvalge foto teeb kaks eemalduvat kuju kontrastseks ning kogu vaate kirkaks. See pole niisama sihitu metsade vahel uitamine, suur teadmamees liigub oma märkide keskel – umbes nii kirjutab fotokeel.

Jah, kaldun isegi spekuleerima. Kuigi kolumni mõte on hoopis üleskutse, et Talviku looming vajaks analüüsi ning ühe keskendunud kunstiloolase süvenemist. Vaala eestvõttel korraldatud kunstniku 100. sünniaastapäeva näitused olid ühalt austusavaldus, teisalt püüe tema loomingut rutlevas Eestis fookusesse saada. Nüüd tuleks mälujälge edasi uurida. Seda enam, et Eha Komissarovi hinnangul on Talviku graafika “Viiralti järel teine nähtus, mida meil oleks rahvusvahelisel tasemel pakkuda”.


Aimar Jugaste