Avaleht

KUNSTNIKU PORTREE - SÕNA ON AUTOREIL 30.07.2006

Ellu Maar räägib näitusest "Kapist välja! 60 kunstniku portreed"

Sel suvel ringleb Eesti kolmes linnas – Haapsalus, Tallinnas ja Tartus näitus “Kapist välja! 60 kunstniku portreed”, mille on koostanud Vaal galerii. Kureerida kord aastas üks mahukas näituseprojekt on Vaalale privileeg ja väljakutse, kuigi sel suvel ei ole „Kapist välja!“ ainus omataoline. Kunstnike portreid esitlevas väljapanekus on peidus nii meelelahutuslik ja visuaalselt nauditav kui ka hariv ja kultuurileide pakkuv pool ja ideaalis peaks mõlemad suunad olema vaataja jaoks loetavad.

Näituse koostamisele andis tõuke üks Endel Kõksi joonistus Eduard Wiiraltist, mis lõplikus väljapanekus ka oma koha on leidnud. Ühel kunstireisil Rootsi juhtusime söejoonistusele, mis pärineb aastast 1954 ja köidab tähelepanu, kuna erineb tavapärasest portreežanrist. Kõks on visandanud vaid Wiiralti pea, kunstniku ilme on tardunud ja “teispoolne”, justkui oleks tegu surimaskiga, Kõksi järelhüüdega suurele andele – sellele viitab ju ka valmimisaasta. Adusime, et selliseid töid, millel on oluline kultuuriväärtus, kuid mis paraku on siiani seisnud sõna otseses mõttes kapi taga, on teisigi, ja võtsime endale vastutusrikka ülesande neist osa vaataja ette tuua. Sedasorti „kapitagust“ kultuurkihti, mille hulgas leidub ju ka olulisi pärleid, on omajagu ja nende saatus on sageli ebaselge, eraldi temaatika on veel teises kultuurikontekstis (näiteks Rootsis) asuvate töödega.

“Kapist välja!” koosneb ligi 60st portreest 30lt autorilt. Väljapanekus on nii autoportreed kui teist kunstnikku kujutavad portreed. Tööd pärinevad 1940-60ndatest, sealjuures esitleme tuntud kunstnike kõrval ka neid, kelle loomingut laiem publik ei pruugi teada. Tööd kuuluvad era- ja autorikogudesse – oleme teadlikult jätnud välja mahukad muuseumikogud, mis teemat käsitlevad. Sellise näituse koostamine nõuab justkui sipelgate kombel teoste ükshaaval kokku kogumist. Meile olid abiks teiste seas Kaja Kärneri pärandi hoidja Heldur Viires ning kunstiühing „Pallase“ esimees Enn Lillemets, kes tegelevad just sellise tänuväärse sipelgatööga, kultuurkihi kogumise ja säilitamisega.

Sellisest rõhuasetusest tulenevalt ei ole “Kapist välja!” traditsiooniline portreenäitus ega taotle ka ajavahemiku tuntumate portreede paraadi, vaid püüdleb pigem kultuuriloolise info koondamise poole, pakkudes loodetavasti igale vaatajale uudseid infokilde. Siit peaks leidma huvitavat materjali nii „pühapäevane“ kunstisõber kui laialdaste teadmistega huviline. Olustikuline portree pakub rõõmu ju ka lihtsalt kunstniku välimuse, riietuse ja silmavaate jäädvustajana, samas on siin tallel ka materjal, mida oleks huvitav dešifreerida taustateadlikul inimesel.

Portreedes on väga oluline roll autoripositsioonil. Kunstnikud avaldavad oma töödes nii oma minapilti erinevatel aegadel kui ka suhteid sõpradest kunstnikega, kellega koos loometeed käidi. Aeg, mida näitus hõlmab, oli ühiskondlikult raske ja tollal pidid kunstnikud läbi tegema isiklikke siseheitlusi ja saama üksteiselt toetust ja tuge– kõik see avaldub ka nende loomingus. Näeme väga isiklikke autoportreid, kus kunstnik reflekteerib oma minapilti: Olga Terri ausad autoportreed 1940ndatest, Peeter Mudisti graafikas autoportree justkui avatud raamatu taustal jne. Noorte ärksapilguliste meestena on ennast kujutanud Evald Okas, Ülo Sooster, Lembit Saarts jt.

Näituse oluliseks osaks on pagulaskunstnike tööd, millest enamik on toodud Rootsist. Lisaks eelpoolkäsitletud Endel Kõksi portreele Wiiraltist kuulub siia gruppi Hilda Mikkelsaare portree Kõksist, Karin Lutsu portreteeritud suursugune Ernst Jõesaar, aga ka vähemtuntud Mart Org olustikulise autoportreega.

Suure osa näitusetöödest moodustavad Tartu järelpallaslaste tööd, kus näeme selgelt avaldumas rühmavaimu. Nende käsitletud portreežanris on palju isiklikku ja emotsionaalset. Kaja Kärneri loomingus on hulgaliselt teoseid, kus sõbrad-„võitluskaaslased“ on markeeritud vaid mõne distinktiivse joone abil – see on omamoodi krüptiline mäng, kus kõrvalseisja jaoks jäävad tegelased anonüümseks, kuid asjassepühendatutele on ometi ilmeksimatult äratuntavad. Kärneri, aga ka teiste rühmituse kunstnike portreedesse on kätketud informatsiooni, mis avaneb tänu vaataja taustateadmistele. Koos veedetud aega kuulus lahutamatult hetke jäädvustamine ja nende tööde emotsionaalne register on empaatiline ja tundeline. Selle kõrval näeme ka soojalt iroonilist ja karikeerivat suhtumist portreteeritavasse, näiteks Lüüdia Vallimäe-Margi maal õpetajast Elmar Kitsest või Richard Kaljo šaržilik visand.

Enda ja sõpradest kunstnike jäädvustamine on omane ka Tallinnas tegutsenud autoreile, väljapanekus on Enn Põldroosi jõuliselt mõjuv teos Olev Subbist, sümbolistlikke kujundeid kasutav autoportree jne. Evald Okase 70-aastase vahega maalitud autoportreed annavad võimaluse kõrvutada autori minapilti noore poisi ja soliidses eas kunstnikuna. Loetelu võiks veel pikalt jätkata.

Lõpptulemuseks on kirev materjal, mis on sama köitev ja keeruline kui inimese minapilt ja suhtumine oma sõpradesse-kolleegidesse. Sellise tõdemusega tuleks ilmselt leppida koos selle puudustega, kuna jämedama joonega tõmbamine taandaks ja lihtsustaks loomingut. Jääb loota, et suvenäituse külastajal on piisavalt valmidust empaatiaks, mõistmaks looja pintslitõmbe taga olevaid kavatsusi.