Avaleht

KIRED MONUMENTIDE ALTARIL 15.09.2006

Eha Komissarov analüüsib linnaruumi monumentide teemat

Sümptomaatiline, et sel nädalal avatud kunstinäitused tegelevad valdavalt monumendiprobleemiga. Vaalas läks Jüri Ojaveri eestvedamisel käiku ühisprojekt „Etteütleja“ koos Jaak Soansi ja  Kunstiakadeemia vastlõpetanud skulptori Edith Karlsoniga, mis kaasab ka Enn Roosi töid, ning Linnagaleriis sai alguse „Story I: Katse ja Eksitus – Monument massidele“, mille autorid on Janna Holmstedt ja Po Hagström Rootsist. 

Monumendipoliitika ümber toimuv toetub haiglasele resonantsile, mis monumente Eestis ümbritseb, ja tuletab meelde jubedavõitu tõsiasja, et ligi nädala pärast, 22. septembril toimub järjekordne vaatus tragöödiast nimega Pronkssõdur.
Tunnistagem, seda kõike on liiga palju, et saaks mõistusega pihta. Seda, et skulptorid teemast kinni haaravad, pole raske seletada. Jüri Ojaveri projekt ütleb Vaalas selgesõnaliselt, et monumendiks  tellimustöö saanud skulptor on tellija ori ja hääletoru ehk suflöör.
Miskipärast meeldivad kunstnikele sedasorti masohhistlikud paljastused ja see on ka mõistetav:  tellimus kleepub kunstniku nime külge ja skulptor jääb selle eest alati vastutama, samas kui tegelik kurja juur – tellija (riik, partei, institutsioon, kodanikeühendus vms) – haihtub vajalikul hetkel ja tema anonüümsust ei hakka keegi paljastama. Keda me Pronkssõduri eest risti lööme? Peale linnaametnike ja kompromiteeritud tegijate pole kedagi ette näidata.
Eestis on juhtunud ettemääratuist halvim – täpselt nii nagu Stalini aegadel, on monumendikunst politiseerunud. Näeme omal nahal, et politiseerunud skulptuurist vastikumat ja ähvardavamat asja kunstis ei ole. Ühegi teise kunstinähtuse nimel pole rahvas nõus verd valama, siin aga justkui soovikski seda.
Minu esimene küsimus on – miks ollakse nõus monumendi altarile nii palju kirgi tooma? Ma saan aru huligaanlike ajenditega väikesest provokaatorite grupist, ent ülejäänud? Siit koorub teine õpetlik kogemus meie monumendisõjast  – anarhistlik tegevus Pronkssõduri ümber jutustab poliitilise kultuuri toimimatusest. Selle rauga kõrvale on vaja uut osalevat ja tõlgendavat filosoofiat, mis suudaks suhelda äärmusliku natsionalismiga selle eesti ja vene vormides.
Monument näib olevat köömes üldisema vajaduse kõrval tänavarahutuste ja mässu järele. Tänapäeva anarhism, loen vastavasisulisest õpikust, koosneb vastuolulistest püüetest ja huvidest: majandusliku võrdsuse vastustamine, rahvusriikide surm globaliseerumisajastul ja vastureaktsioonina marurahvuslikkuse esiletõus.
Monumendil selle kõigega pistmist ei ole, Pronkssõdur on lihtsalt sobiv ajend, mida kasutatakse ära hinges kääriva viha ja saasta pressil. Kuna väljaelamata tundeid on palju, ei vii mõistuse ärkamisele suunatud kõned meid enam kuhugi.
Kas tõesti ootab keegi verd? Ma ei näe jõude, mis seda peatada suudaksid, et inimesed leiaksid oma rahvustundele ja uhkusele mujalt väljundi. Ka kultuur käsitleb meelsasti vaenutsevate rahvusrühmade voolavat verd kui katarsist ja siin on väga pikad traditsioonid.
Teine eespool nimetatud näitus, „Monument massidele“ Linnagaleriis, üllatab sellega, et  monumenditeema hakkab ettenägematus suunas edasi hargnema. Muidugi on selle väljapaneku attitude pelgalt Kalevipoeg, Tauno Kangro & linnavalitsuse sõbrad ja üha uut verd ihkava  sõjadraamaga seal tegemist pole. Rootsi sõbrad tulevad meile appi ja pakuvad vaidlusaluse küsimuse lahenduseks sedasorti demokraatliku linnaruumi mõistet, mis püüab kõigi soove rahuldada. Linnaruum, avalik koht ja seda kaunistav monument suudavad märkimisväärselt suuremat arvu erimeelsusi rahuldada juhul, kui monumenti või mõnda ebapopulaarset maja ei püstita igaveseks, vaid ettemääratud tähtajaks – 3, 5, 6 aastaks. Seejärel vabastaks toredaks rahvapeoks vormistatud demontaaž meid probleemist ja platsile saaks tuua uue kuju.
Tähelepanu, Eesti liberaalmajanduslik eliit, kes te globaliseerunud turumajandust reetes kaldute  natsionalismi poole: see moodul pärineb Las Vegasest, kus juba ammu ja suure eduga kasiinosid, monumente jms uute vastu välja vahetatakse.
Mõte, et Kangro Kalevipoeg Pirita lahte igaveseks reostama jääb, teeb haiget tuhandetele inimestele. Mõttega, et kolme aasta pärast see sealt kaob, oleme aga ilmselt nõus leppima, tundmata end enam linnavalitsuse strukturaalse vägivalla ohvritena.
Nagu öeldud, Pronkssõdurile me Linnagaleriist lahendust ei leia. Kas tõesti peab veri voolama? Kreeka tragöödiate austajana tunnen saatuslikku lahendamatute umbsõlmede väljakutset. Miskipärast ei tundu Sotsiaaldemokraatide üleskutse muuta Pronkssõduri konteksti  usaldusväärsena. Pigem tekitab see uusi raskeid  kahtlusi: kas Pronkssõdur läheb ahju (puhastustulle, Purgatooriumi), kus ta vabaneb nõukogulikust mundrist jms tema välimust määrivatest detailidest? Mis mundrit hakkab kandma ümbervalatud Pronkssõdur? Kas ta jääb meie ette alasti, meesaktina? Mida sellest arvab vastaspool?
Miks peab veri voolama, et saaksime hakata rääkima Pronkssõduri loost kui farsist?