Avaleht

"KOHATUTE" VASTURÄÄKIVUSED JA ÜHISED VÄLJAD 30.11.2006

Margot Kask kommenteerib näitust "Kohatud"

Näitus "Kohatud" ühendab EKA fotograafia erialal õppinud noori kunstnikke. Pealkiri sisaldab kunstiteoste vahelisi vasturääkivusi ja ühist välja: riimumisi ja kokkupuuteid, samuti suhteid ümbritseva kultuuriruumiga.

Kõikide autorite töödes võime näha püüdlust kujutada fotograafia abil poeetilisi tasandeid: Anu Vahtra rännupiltides võime kohata viiteid kõigi eelmiste reisijate mälestuskildudele nähtavast maailmast, kuid teksti lisandudes avaneb nende taga järgmine tasand. Tanja Muravskaja kolm pildinäidet võtavad kokku tseremoniaalse portree žanri, avades selle sisu - tähistamaks elus uue astmeni jõudmist. Marge Monko portreeseeria on keskealise naise sotsiaalne portree. Reio Aare ja Krista Mölderi kogutud kujutluse- ja mälestuspildid esitavad varjatut nagu laul või luuletus, Laura Kuuse video esitab visiooni ühiskonnas toimuvast ning Margot Kase installatsioon üritab visualiseerida nähtamatut tegelikkusetasandit.

Järgnevalt teostest lähemalt:

Anu Vahtra kahes raamatus esitatud reisikiri (kirjeldused inimestest, kellega ta reisi jooksul kohtub, emotsioonidest, meeleoludest, ümbrusest) kujutab samaaegselt valmistumist, kohtumist, andeksandi - lõputut teekonda selguse ja rahuni. Liikumine enda sees muudab kehalise rännu teisejärguliseks, pigem kujuteldavaks. Fotograafia tõendab toimunut. Udusevõitu fookus laseb kogutud tõelisuse uuesti vabaks.

Tanja Muravskaja fotoseeria "Paraadportreed" esitab kolme murdeeas tütarlast ema koolilõpukleidis: poseerimas päikesesäras, õitsva põõsa taustal nagu kõik koolilõpetajad igal kevadel. Koolilõpupildid (nagu varem leeripildid) on jäädvustused, tähistamaks täiskasvanuks saamise sündmust - hetke, mil lapsest saab inimene - noor, süütu, puhas. Süütuse, abituse ja haavatavuse teema tiheneb siin üleminekuea (teismeea) ja ebakindlate pooside kaudu. Samal ajal näeme neis piltides ema kleidi proovimist ning selle unistava tegevuse kaudu vihjet naiseks kasvamise protsessile. Võimalik, et taevasinise värvi taga paistab esiema - andja ja pakkuja, alguse ja lõpu ühendaja, viljakuse ja taassünni jumalanna.

Marge Monko "Eesti naine" on vastulause meedias levinud kujutlusele naisest kui verinoorest ja imekaunist olendist ning olukorrale, milles 35 aasta vanusepiiri ületanud naised ei leia end enam olevat "fotogeenilised". Näitusesaalis avastame end olevat vaadeldav kaheksa naise poolt, kes on ületamas või just ületanud eneserepresentatsiooni probleemi. Naiste ilmed väljendavad kõhklusi, nende ületamist ning mõnel juhul ka kindlust ja rahu. Poolküljelt portree vorm vihjab renessanssiajastu portreele. Selle ajastu portreemaalidel esinev tüüpiliselt neutraalne ilme väljendas modelli tasakaalustunud hingeseisundit.

Reio Aare "Nimeta" mängib nähtavaks mälestusi ja seisundeid, mis on algsel kujul varjatud, nähtamatud, kuna leiavad aset pigem kujutluses. Siin avaldub lavastusfoto filmilikkus: vaatajaina võime arvata, mis on toimunud enne ja pärast näidatud hetke, esitatud momendil on maailm täielikult peatunud ning selles hetkes peitub potentsiaalina kogu ülejäänud jutustus.

Krista Mölderi "dialoog omaruumis. nemad" on mälestuskildudest kokku pandud pildirida sellest, kuidas õhkõrn omaruum kohtub, puutub ja ühineb teise inimese omaga. Pildistatav motiiv hõreneb, nihkub fookusest välja - leiame end vaatamise tegevuselt üle minemas teistegi meelte abil salvestatava uurimisele. 

Laura Kuuse video "Credo" analüüsib pimesi uskumise, usaldamise ja jäljendamise probleemi. Kolmel monitoril esinevad vastuolulised "eeskujud", kes poole "saate" peal vahetavad omavahel kestad. Nende kõnelised teated koosnevad häälikutest A ja O, mis eraldatuna väljendavad vastuolulisi seisukohti. Keskel istub reaalsuse tähisega "jäljendaja", kelle otsustamatuse kimbatus viib agressioonini.

Margot Kase fotoinstallatsioon "Raamatukogu" on metafoor kõikide maailma teadmiste kättesaadavusele, teadvuse seisundile, milles see on võimalik.