Avaleht

KUNSTIMEISTERLIKKUSE TAASÄRKAMINE 01.12.2006

Andri Ksenofontov arutleb fotonäituse põhjal kunsti ja oskuse üle.

On paradoksaalne, et kunsti tehnilise meisterlikkuse läbimurre toimub fotograafias. Oli ju selle leiutajate mõte vähendada kujutamise kurnavat käsitöövaeva. Maalija professionaalsus seisnes motiivi äravahetamiseni tõetruus kujutamises kahemõõtmelisel pinnal. Selleks on vaja treenida kätt ja silma sama palju kui balleti tantsimiseks jalgu ja keha. Fotograafia pakkus asemele lihtsa nupulevajutuse.

Võimalik, et see nupulevajutus provotseeris kunsti põgenemise abstraktsionismi suunas, mis kujutab objekte, mille jäädvustamiseks ei ole veel üldmõistelist objektiivi leiutatud. Või vabastas kunsti väsitavalt mitmekesise reaalsuse taagast, et üle minna puhta vaimsuse teenistusse. Võimalik, et see ainus nupulevajutus tekitas kaasaegse tsivilisatsiooni raskeltravitava nupusõltuvuse, mis koondab kaugjuhtimispulti üha suurema võimu: filmide edasi-tagasi kerimiseks, garaažiuste avamiseks, nintendo-Mario kargluste juhtimiseks jne. Nupp looja aparaadilt on jõudnud näitusesaali, kus näitusekülastaja, pleieripult peos, end sama koduselt tunneb kui igapäevast seepi või reality show’d vaadates. Ehk lõi Jumalgi maailma kuue nupulevajutusega ja seitsmes oli videomängude tarvis?
Reio Aare, Margot Kase, Laura Kuuse, Marge Monko, Tanja Muravskaja, Krista Mölderi ja Anu Vahtra fotonäitus “Kohatud” kõigutab seda “kõigest-ühe-klõpsu” müüti. Nad panevad professionaalsuse taas maksma selles mõttes, et hea tulemus saavutatakse siis, kui oma ala väljaõppinud meister end selle nimel pingutab. Meistriks saab õppides ning silma ja kätt treenides. Videokunst nõuab lisaks veel meisterlikku näitlemist, meisterlikku kaameratööd ja meisterlikku monteerimist. Kas Jaan Toomiku videote kunstiküpsuse üks saladus ei ole mitte professionaalse operaatori kasutamine?
Sõna techne, tõlgituna kunst ja oskus, sai laiema kõlapinna Platoni dialoogides. Seal tunnistas Sokrates techne ohtlikuks kõrgemate väärtuste, näiteks õiglase riigi saavutamise teel. Kui õiglane riik pidi kehastama kõrgeid ideid, siis viljakas techne ehk kunst ja käsitöö kasvatas konkreetsete esemete padriku ideede ja inimeste vahele. See oli argument totalitaarse ühetaolisuse poolt ja demokraatliku mitmekesisuse vastu. Kuna loomist peeti ainult kõrgemate jõudude võimeks ja õiguseks, siis kunstniku töö tähendas allumatust ja jumalavallatust oma linna patrooni vastu, oli see siis Zeus, Poseidon või Ateena. Ainuväärtuste kujutamine ehk asendamine paratamatult viletsamate koopiatega oli petmine. Mida kõrgem oli kunstniku/käsitöölise meisterlikkus ehk techne, seda ohtlikum, sest seda raskem oli pettust ära tunda.
See, et kunsti käsitööoskust praeguses seisus juba nii kaua alahinnatakse, et näitustel soositakse teoste amatöörlikku teostust, näitab, et antiikmaailma riigijumalad ei ole veel surnud. Et siiani on olemas kõige õigemad ideed ja kõige võrdsemad otsustajad, kes ei talu konkurentsi. Tervitatud on loojad, kes lihvivad oskusi ja näevad ainulaadse tulemuse saavutamise nimel vaeva. Nemad hoolitsevad selle eest, et ühiskonda ei saaks ühe nimetaja alla taandada.