Avaleht

MÄSSAVA INIMESE MAAILM 01.03.2007

Karl Nagel, Tiiu Rebane, Juka ja Suicide räägivad  näituse "Execution" ideest, töödest ja oma vaadetest kunstile.


Kuidas tekkis selline kunstnike kooslus  ja millest räägib näituse pealkiri „Execution“ (ingl.k „hukkamine“)?

Karl Nagel: „Sellel näitusel osalevad lisaks mulle ja Tiiule ka kaks noort vene kunstnikku. Nende osalemine on oluline, kuna nad tuletavad meelde tasandi, mida on praegu eesti kunstis vähe. See on tasand kus on veel kriitilist mõtlemist, kus kunst vastandub valitsevale kultuurile.“
Juka: „Oleme Karli ja Tiiuga juba kaua aega tuttavad ja jagame ühist maailmavaadet. Me ei ole mingid maalikunstnikud, aga meil on mõtteid, mida tahame väljendada ja vaatajatega jagada.“

Karl Nagel: „Kui nüüd otsida näituse kõige üldisemat teemat, siis see tegeleb mässava inimesega, kes on mingis piirsituatsioonis.“
Tiiu Rebane: „Mässavat selles mõttes, et tema eksistentsi piirid on teistsugused. Lihtsustatult viitab mässav inimene absurditeemale. Näituse pealkirja „Execution“ võiks tõlgendada nii: mässav inimene mõtleb peaga ja see on ühiskondlikult ohtlik kehaosa. Algne variant näituse pealkirjaks oli „Nali” Kundera järgi, kuid me tahtsime publiku mõttelendu siiski ohjeldada.“
Karl Nagel: „Absurd avaldub kõikides äärmuslikes piirides. Meie väide on, et sarnane absurditunnetus on kaasaegses läänelikus kultuuriruumis väga tugev, eelkõige oma totaalse informeerituse tasemest tuleneva konfliktsuse tõttu. Meie rõhuasetus on aga eksistentsiaalsete teemade esituses, teadlikkuses, mis on oluline ja mis mitte.  Väikekodanlus, mis seisneb tähenduste tarbimises, on muganduv nähtus - kõik ebameeldiv peidetakse ja unustatakse.

Mida öelda teie näitusetööde kohta?

Tiiu Rebane: „Minu ja Karli töödes avaldub kollektiivsusest loobumine erinevalt. Minu tööde absurdsus tuleb selgemalt välja, kui kujutleda neid  koju diivani kohale riputatuna. Maali üks ülesanne ongi olla inimestele kodus justkui igapäevaseks mõtteharjutuseks. Ma olen läbi oma loomingu maalinud küsimusi väikekodanlasele. Seda ei tuleks võtta halvustavas tähenduses, väikekodanlus on kinnistunud ja aeguvate tähenduste näol igas inimeses olemas. Selle näituse töödega olen otsinud inimese tegelikku vabadust  ja taotlenud  ka kunstniku vabadust maalida ükskõik mida ja olla  ka ükskõik kui nõme. Minu tööde teemad on põhimõtteliselt  banaalsed, justkui mentaalne kitš. Sellised teemad pühitakse tavaliselt ruttu vaiba alla, aga mind just huvitab, et nad oleksid silme ees ja kõne areneks.“
Karl Nagel: „Ma üritasin oma töödes esindada temaatikat, mis jääb ühiskonna piirialale ja mida üldiselt ei levitata, kuna see on tavareaalsusest niivõrd kõrvalejääv. Näiteks new age  või indiviid versus klassiühiskond, mis räägib kompromissitu inimese seosest ümbritseva ühiskonnaga – teisisõnu sotsiaalsetest suhetest. Mu töödes on äärmuslikud näited, kuid need ei piirdu vaid piirsituatsioonide esitamisega.“
Juka: „Meie töö sellel näitusel, „Massikommunikatsiooni psühhoos“, on kommentaar kogu näituse teemale. See töö räägib sisuliselt massikommunikatsiooni olemusest, aga ka inimeste suhetest omavahel ja suhtest valitsusega.“
Suicide: „Inimesed võtavad massikommunikatsiooni tõe pähe, ise midagi mõtlemata. Massiinformatsioon on mitmekordselt töödeldud ja tulemus on lõpuks ebaadekvaatne. See probleem on kogu maailmas, mitte ainult Eestis. Meie töö on pigem ideeline, selle eesmärk on panna inimesi järele mõtlema. Kunsti eesmärk olekski innustada inimesi ise mõtlema.“

Näitusel on läbiv sõnavabaduse probleem. Milles see seisneb?

Karl Nagel: „Meedial on devalveeriv omadus. Sellises arvamuste ja informatsiooni paljususes, kus kõike esitatakse suure kompotina, ei olegi võimalusi eristusi luua. Midagi ei ole ka võimalik muuta paremuse poole, kõrvuti seisavad tsiviliseeritus ja anarhism ning meedia esitab seda kõike suure valikuvabadusena. Viimastel aastatel on hakatud rääkima tarbimiskultuurist, aga seda oleks võinud teha juba 90-ndate algusest peale, kui äri arenes. Rääkida tuleks hoopis tähenduste tarbimisest, mis on palju olulisem teema. Taolises olukorras kaotab igasugune protest oma tegeliku mõtte.“
Juka: „Meil on ettepanek: esimene samm mõttevabaduse suunaks oleks see, kui võtta televiisor kätte ja visata aknast alla.“
Karl Nagel: „Kunstnikena taotleme me mõtte- ja sõnavabadust. Üldiselt kipub olema nii, et radikaalne vaade kohalikule kultuurile saavutab õige pea poliitilise plaani. Küsimus on, kes tekitab punkti, kus kunstniku tegevus ei kuulu enam sõnavabaduse alla ja see kuulutatakse väärnähtuseks ja kultuurivaldkonnast välja jäävaks temaatikaks – nagu see on demokraatlikes ja läänelikes ühiskondades kombeks.“
Tiiu Rebane: „Eelmise näitusega põrkusime just selliste kinniste tähenduste otsa. Nendega on väga lihtne nõustuda, kuna need justkui seletaksid kõik ära. Võimalus, et see näitus oleks avardanud kunsti piire, pandi kohe kunstivälisel jõumeetodil paika.“
Karl Nagel: „Kui kunstnikult võetakse ära sõnavabadus, jääbki talle üle absurdiinimese teekond. Me oleme olnud kogu aeg sellised, nagu oleme praegu ja siin on küsimus kompromissituses. Kunst tegeleb parimal juhul eksistentsiaalsete või siis poliitiliste teemadega. Need teemad on praegu üleval igal kultuuririndel.“

Mis roll on avatud ja suletud tähendustel teie töödes?

Tiiu Rebane: „Ma arvan, et  kunst ei pea enam vaataja eest midagi läbi elama või tähendusi tootma. Kunstnik ei peaks enam “publiku eest kannatama” või “ilu esile tooma”,  kuna kaasaegses reaalsuses on eskapismi võimalusi teisigi. Vaataja ise peaks olema kunstnik, kuni selleni, et ta hakkaks ise “tööle peale maalima”.“
Karl Nagel: „Kunstnik ei pea vaatajat aitama. Näiteks me kasutame oma töödes palju tsitaate, aga mitte neid, mis popkultuuris levinud on.“
Tiiu Rebane: „Popkultuuris on tsitaatide kasutamisele omane, et mida rohkem on tsitaadi puhul äratundmisrõõmu, seda rohkem töö meeldib. Me tsiteerime oma töödes ka palju, aga pigem neid tekste, mis ei ole levinud, mis viivad väljapoole harjumuspärast.“
Karl Nagel: „Sellise tsiteerimise puhul on oluline, et see tuletab meelde olulisi asju, mis on hakanud ununema. Me tahaksime selle näitusega fokusseerida ja tõsta olemasolevaid ja äraunustatud väärtusi nende õigele, auväärsele kohale.“

Millisena näete kunsti ja reaalsuse suhet?

Karl Nagel: „Meile tundub, et kunst on praegu ületanud tavareaalsuse piiri ja segunenud sellega. Samas eksisteerib lõhe kunstimaailma ja sotsiaalse sfääri vahel, kuigi erinevad märgid näitavad, et kultuuriteadvus justkui ühiskonnas avardub. Seda lõhet ei ole kunst võimeline ületama ja seetõttu tekivad hoopis teistsugused kultuurinähtused, mis ei ole kunstikeelega absoluutselt kursis. Näiteks anarhism, ja see on ainult üks näide. Kui see lõhe jätkub, võib see viia kunsti totaalse kapseldumiseni ja anarhistid võtavad kunstnike töö üle, viivad selle ideaalses vormis ellu – võtavad üle kunstimaailma pretensioonid.
Tiiu Rebane: „Kunst tervikuna liigub alale, kus ei mängita enam tinglikkustega, ning kunstikogemus on reaalsuse kogemus. Väärtus ja informatiivsus sõltub vaataja enese  vaimsest  rikkusest. Kaasaegne teos on dokumentaalsuse ja kunstimaagia sümbioos.
Meie jaoks on kunst ellujäämise küsimus ja nii on see kogu aeg olnud. See on reaalsus, milles me elame. Meil ei ole muid ressursse, see on meie ainus eksisteerimise vahend.“

Näitus on Vaal galeriis avatud kuni 6. märtsini.


Kirja pani Ellu Maar