Avaleht

ELAGU VITAALSUS! 25.05.2007

Andres Lõo selgitab näituse „POMO SAPIENS“ tagamaid

"POMO SAPIENS: See on tõesti midagi" on eelkõige Vaal galerii noore kunsti seerianäitus, kuid ta on ka kunstipoliitiline näitus. Ei, näitust seirates polnud näha midagi poliitilist, kuid tema kontekst on kunstipoliitiline.

Üheks esmaseks teesiks näituse kureerimise ajal oli „kunst ei sobi galeriisse“. See mõte on mul peas tiksunud juba 2003. aastast peale – ajast, mil eksponeerisin Vaal galeriis installatsiooni „Allusioon jõule“, mis kujutas endast pesuehtsat galeriisse installeeritud politseiautot. Muidugi, „POMO SAPIENS: See on tõesti midagi“ on nö kunstnik-kuraator projekt, mille raames ei püüa ma küll kunstnikele oma tahtmisi peale suruda, kuid mille alltekstina tahtsin teatud probleemidele tähelepanu pöörata.

Mis siis on need nimetatud probleemid? Noore kunsti peaaegu olematu turg Eestis ja kunstiteadliku ostjaskonna puudumine. Võib ju öelda, et noorte kunstnike puhul on natuke liiast loota, et neid juba teataks ja lausa ostetaks, ükskõik millises maailma otsas. Nõus, kuid probleem olekski kahtlaselt palju õiglusetundele rõhuv, kui meie kunstnikud ka kunsti looksid, mis laiemale rahvale korda läheks. Ma räägin kunstimaailma hermeetilisusest, ma räägin kunsti loomisest, kui produktsioonile orienteerunud kunstilisest tootmismasinast, ma räägin sellest, mida me peame "kvaliteetseks" ja "professionaalseks". Väidan, et kunst ei pea olema ei üht ega teist esmajärjekorras. Kunst olgu kõigepealt vitaalne ja ma ei pea silmas, et me loome mingi uue postmodernse kunstiliigi, „vitaalse kunsti“, vaid osutan uuele kunstile tervikuna.

Tagasi galerii juurde. Raske on tõesti ette kujutada, kus seda kunsti siis veel peaks eksponeerima kui mitte galeriides või muuseumides. Nii on asjad kujunenud, kuid maailm ju muutub ja terve mõistus ütleb, et kunst võiks asuda hoopis kõikjal meie ümber. Ühesõnaga kõikjal, kus on inimesed; või õigemini seal, kus inimestel sellega ka reaalselt on võimalust kokku puutuda. Mitte nelja valge seina vahel, kindlatel kellaaegadel, mil iga mõistlik inimene hoopis tööd rabab ja hoopis maistele asjadele keskendub. Aga asi ei ole ainult selles, et kunst ei ole nö kättesaadav. Asi on ka selles, et kunst ei ole tänases maailmas enam mingi paar üldtuntumat meediat nagu maal, foto jmt. Vana jutt juba, ütlete. On küll. Vaatame edasi. Peale Beuysi ja Bourriaud`d on kunsti olemus ainult edasi lahustunud. Suhestuv esteetika, kuigi kontseptisoonina, juba oma koha kunstimaailmas leidnud ja seal kivistunud, on ideena siiski elus ja kõikehaarav. Tõepoolest, kunst on kõikjal. Ja „igaüks on kunstnik“. Selleks, et seda mõtet kaitsta, peaksin ma pikemalt kunsti ja maailmaajalugu lahkama, ent vältimaks liigset targutamist, esitaksin lihtsalt ühe väite – kunstnik ärgu tehku kunsti selle kunstimaailma enda süsteemi sees. Las kunstnik elab meie keskel, tavaliste inimeste maailmas. Las ta olla riigiametnik, maastikuarhitekt, turismitalu pidaja või mis iganes. Kasvõi poliitik. Seda viimast ütlen neile, kes räägivad poliitilise kunsti vajalikkusest. Pole vaja poliitilist kunsti. Hakaku kunstnik siis pigem juba päriselt poliitikuks. Eeldusel, et tekib vajadus midagi öelda ja elades mitmekülgset elu, on tänasel kunstnikul ehk enam jõudu sootsiumis kaasarääkimisel.

Võib öelda, et näitus sündis täielikult improviseerituna. Kuraatorina olid mul selle tegemisel paar platvormi ja eeldust, mida kunstnikele ka väljendatud sai. Üks oli juba eelmainitud vitaalsusesoov, teiseks platvormiks oli no budget kureerimine, mis tähendas seda, et kunstnikel-autoritel palusin oma tööd omal käel produtseerida või parimal juhul leida ise oma tööle rahastaja, kellest võiks ühtlasi saada töö ostja ja tulevane tellija. Seda viimast sel ettekäändel, et sellisel juhul tekib võimalus kunstniku ja ostja omavaheliseks otsesuhtluseks. Peaaegu ilma galerii osaluseta. Seda selleks, et autorid enestele omaenda põlvkonnast või pisut vanemate seast tänulikud kunstiostjad kasvataks. Naiivne lootus võibolla, kuid kuskilt peab ju alustama. Öelge ausalt, kui paljude noorkunstnike ateljeedes teie – potentsiaalne kunstiostja – käinud olete? Just, just, juhul kui te just kuraator pole, ei tea te ju kunstnikke nägupidi. Ma tahan öelda, et hoolimata näiteks kasvõi Vaal galerii noore kunsti preemiast ja teatud seltskonna noorkunstnike tööde esindatusest meie galeriides, pole seda siiski veel küllalt, et me saaks rääkida kunstist, noorkunstist, kui loomulikust sootsiumi protsessidele kaasarääkijatest. Milleks meile sotsiaalne kunst, kui kunst ise on sotsiaalne?

Oluliseks pean ära märkida, et pean ohtlikuks noorte kunstnike liigset galeriides eksponeerimist. Las ta töötab elu esimese kümnendi väljaspool galeriisid. Las ta elab. Lisaks arvan, et kunstitoetussüsteem a la Kulka tuleks kinni panna, vältimaks fondisõltlust ja kujunevat arusaama, et riik peab kunstnikku omast armust kaitsma ja toetama. Ei pea, kunstnik peab end ise tõestama, leidma endas ise selguse, miks ja mida ta teeb ja kas üldse kunstnikuks sobib. Toetuste tingimustes sünnib ka nõrgem ja jõuetum kunst. Et mitte silmakirjalikuna esineda, tunnistan, et olen ise kunstnikuna neid toetuse vilju maitsnud ja just neis tingimustes olen jõudnud arusaamani, et Kultuurkapitali-laadses toetustemullis olen oma arengus pigem aeglustunud.

„POMO SAPIENS: See on tõesti midagi“ taolist näitust kureerides pole minu eesmärgiks „kultuuri edendamine“. See oli ausalt öelda omamoodi näitus-eksperiment. Ma lasin kunstil end näidata, nii palju kui oli minu võimuses – sellisena, nagu ta on. Valisin küll suure hulga võimalikke osalejaid, kuid neist jäid väga erinevatel põhjustel sõelale vaid üksikud. Nagu tavaks saanud, asendusid töid mitte esitanud kunstnike asemele uued, keda lõppkokkuvõttes sai umbes poole vähem kui esimesel Vaala noore kunsti glamuursel näitusel aasta tagasi. Seekordne näitus sai vaoshoitud, rahulik, peaaegu hõre. Näituse nn pressitekst sai just nimelt sellepärast kirjutatud pigem emotsionaalses ja kergelt provokatiivses võtmes (mida küll eriti sealt välja ei loetud ega oodatudki ilmselt), nagu ma soovisin. See tekst ei ole üksühene kirjeldus. Kuraatorina pole minu asi olla õpetaja. Oma kureeritava näitusega ei õpeta ma publikut, vaid näitan, mida on näidata. Kunstnikud peaksid ise selle eest hoolitsema, et neid näha oleks. Ma mõtlen siin kunstniku eneserepresentatsiooni laiemalt, silmas pidades kunstnikku kui sotsiaalset olevust.

Kas seda on tõesti nii raske aimata. Seekordne näitus on selleks kaugelt liiga visandlik, et end „kunstiliselt kõrgetasemelise“ kunstisündmusena välja pakkuda. Tema väärtus seisneb muus. „POMO SAPIENS: See on tõesti midagi“ on ju peaaegu mitte-näitus, väga redutseeritud näitus. Ta ei püüagi olla kontseptuaalne. Me ei produtseeri ega forsseeri, vaid ujume ajaga kaasas. Kui ütlesin näituse tutvustuses, et näitus on justkui üks lõige Eesti noore kunsti sufleest, siis seda ja ainult seda ta just ongi. Ülejäänu – see kontekst, millest käesoleva teksti alguses kirjutasin – võngub näitusega tahes tahtmata kaasa ning on antud postuumselt minu, kuraatori poolt. Selles mõttes peangi „POMO SAPIENS: See on tõesti midagi“ näitust kunstipoliitiliseks.

Näitusel osalev tänavuse Veneetsia biennaali Eesti esindaja Marko Mäetamm asub kõrvuti EKA I kursuse fototudengi Miramii-Maarja Vaheriga. Samas on nn keskmise noore põlvkonna – minu enda põlvkonna – esindajad juba oma tuntud headuses: Mihkel Kleis, Tiit Sokk ja Triinu Lille. Lisaks Martin Pedanik oma jonnipunnidega (Kizoo 1 & 2). Kõigil täiesti okei`d tööd, kusjuures eriliselt torkavad silma Pedaniku kollane ja roheline objekt, mille elurõõmus koloriit ilmselt pani inimesi uskuma, et tegemist on pop-kunsti näitusega. Ei, see ei ole siiski pop-kunsti näitus. Unustage juba pop-kunst! Keerulisemaks läheb Edith Karlsoni ja Kadri Metstaki, Barthol Lo Mejori, Kätlin Kaljuvee, Timo Tootsi ja takkapihta veel psühhedeelilise tüdrukute bändi Stella ning Meelis From Tartuga. Kui viimati mainitu olematut tööd mitte sisse arvestada, aga sellega seda just sisse arvestades, olin rõõmus, et kõik need noorkunstnikud suutsid ja olid valmis rohkem või vähem spontaanselt või vitaalselt oma töödega näituse sünnile, mis mitte sugugi hõlpsalt ei tulnud, kaasa aitama... Näitus sündis ja minupoolne žest sai sedakorda ka tehtud. Oluliseks pean seejuures rõhutatult käesolevat kirjutist. Siiski, kui küsin endalt uuesti, kas siis see on tõesti midagi, vastaksin Stella seinal koketeerinud naivistliku paroodiasürrealistliku „oksjonitöö“ pealkirjaga – „EI KUJUTA ETTEGI“.