Avaleht

POPKUNSTNIK RUTT TULVING 31.05.2007

Eha Komissarov vaatleb Rutt Tulvingu loomingut

Arvan, et ei eksi, väites, et Rutt Tulving on Eestis kõige tuntum Välis-Eesti sõjajärgse uue kunstnikepõlvkonna esindaja. Tema tuntuse põhjuste loetelu oleks pikaleveniv, sest ta sidus end 1980ndate lõpul Eestiga tihedamalt kui mõni teine väliskunstnik, esineb siin regulaarselt, on tihti ka ise kohal ja sulandunud omal moel Eesti kunstikuvandisse.

Kõige märkimisväärsemaks ühisosaks Rutt Tulvingu ja Eesti kunstimaailma vahel on osapoolte kiindumus popkunsti vastu. Eestlaste osalus Nõukogude popkunsti loomisel 1970ndatel ja Tulvingu osalus selles samal ajal popi kodumaa vahetus naabruses Kanadas kulges erinevates tingimustes. Enesele teadmata sümboliseerib Rutt Tulving seda vabadust, millest meie pop-kunstnikud olid ilma jäetud. Tulvingu popkunsti diskursus peegeldab elulaadi, millest meie olime välja lõigatud.

Tulvingu erinevatest loomeetappidest pakuvad meie silmis enim huvi aastaarvud 1969-1973, mil Rutt oli Ontarios paikneva kunstikooli õppejõud ja mis ühtlasi sai tema kuulsaima ja olulisima graafikasarja “What is Man” valmimise ajaks. Jätkuvalt tähtsad on ka järgnevad aastad, 1980ndad, so ajajärk, mil popp andis Tulvingu loomingus maad liblikate ümber keerlevaks ekspressiivseks esituslaadiks, ja seda liblikatesarja võiks tinglikult pealkirjastada  küsimusega “What  is Woman”.

Popi kõrvalt oli Tulvingu ja meie graafikute teiseks tähtsaks ühisosaks armastus oma väljendusvahendi vastu, jumaldav suhe graafikameediatega. USA kunstiteoreetik Donald Kuspit on kaasahaaravalt kirjeldanud seda modernistliku kunstniku atavistlikku kiindumust oma  kunstiliste väljendusvahendite vastu. Kuspit vaatab meediumi kui sõjajärgse modernisti nartsissismi instrumenti, mis päästab kunstniku ümbritseva hoolimatu maailma küüsist. Ainult kunstnik, kes täielikult identifitseerus meediumiga ja  projitseeris loovust oma tehnikasse ja väljendusvahenditesse, suutis maailma traumeerivast ükskõiksusest üle olla. Kunstniku suhe oma  väljendusvahenditesse on Kuspiti meelest autoerootiline ilming ja üksnes tehnika täiuslik valdamine võis modernistlikule kunstnikule ülimat rahuldust pakkuda.

Mitmed episoodid Rutt Tulvingu loomeharjumustest kõnelevad tööhullust graafikust, kelle aeg kulus graafikapressi taga askeldades ja kelle rahulolu iseendaga seisnes isikliku tehnika leidmises. Siiditrükk on tehnika, mis ühendas kõiki maailmas tegutsevaid popkunstnikke 1960-1970ndatel. Selle tehnika võttis reklaamimaailmast kasutusele popkunsti „paavst“ Andy Warhol 1950-60ndate vahetusel. Eestis saatis siiditrüki arendamisel imesid korda 1960-70ndate rahvuslik popstaar Malle Leis. Samal ajal maakera teisel poolel siiditrükki kasutav Rutt Tulving jõudis täiesti teistlaadi isikupäraste tulemusteni. Muide, Leisi ja Tulvingu siiditrüki kontseptsioonid erinevad teineteisest oluliselt.

Siiditrüki ülemvõimu all olevas Ameerika keskkonnas tegutsenud Tulvingu loomingu eri järkudel näeb erinevaid vaatekohti materjalidele, ainelisusele ja värvile. Mingil perioodil 1980ndatel saab Tulvingust kõrgekraadiline formalist, kelle poolabstraktsed käsitlused rõhutavad aine omadusi ning toovad materjalist esiplaanile tekstuure ja huvitavaid kudesid. Materiaalsus on Tulvingul sel perioodil loova mõtiskluse lähtekohaks ja nii teisejärgulisest asjast nagu faktuur saab ootamatult pildi peategelane. Minule kui nõukogude defitsiidimajanduse represseeritud asukale jätsid tugeva mulje Tulvingu käsitlused teksariidest ja tema “Torn in Cloth” (1985) laadsed tööd. Eestis oli 1980ndatel levinud arvamus, et tõeline popkunst ongi teksapüksikeskne, ja lahe oli näha ameerika kultuuri peaikooni kunstis toimetamas.

Väljakirjutusi ühest jutuajamisest:

„Andy Warhol: „Pärast make-upi on riided need, mis teevad inimese, ütlen ma. Ma usun väljanägemisse!”

B: „Mina armastan univorme! Kui seal niikuinii midagi õieti võtta pole, siis riie küll ei riku meest. Ja kõige parem on näha riideid rippumas riidepuul ja mitte seljas.“

Andy: „Ka mina usun teksastesse.“

B: „Parimad on need, mis on tehtud Levy Straussi poolt. See, mida LS teeb, on kõige parema lõikega, kõige parema disainiga püksid ja keegi pole neid originaalteksaseid suutnud ületada.  Neid peab ostma uuena ja neid peab kandma väga isikupäraselt, et nad õieti välja näeksid. ...Ja nad ei tohi olla tobedalt ärapleegitatud, vaid sügavat värvi.“

Andy: „See vestlus bluejeans`ide üle tegi mind armukadedaks. Levy ja Straussi peale. Ma igatsesin kogu südamest, et oleksin leiutanud midagi bluejeansi-laadset.  Midagi, mida alati teatakse. Midagi, mis on tõeliselt massiline.“ (Andy Warhol. The Philosophy of Andy Warhol, lk. 13) 

Rutt Tulving käsitles teksamaterjale empaatiaga ja tema töödes leiab tihti viiteid bluejeansile, millest on saanud esteetilise kogemuse algallikas.

Tulvingu tähtteos “What is Man” saamislugu on hästi tuntud. Õppejõuna Ontario kunstikoolis  puutus ta kokku 1960ndate seksuaalrevolutsioonist kaasa haaratud tudengite arutlustega, kus tal ei jäänud üle muud, kui teha õppeülesandeks uurimus “What is Man”. Ent ka Tulving leidis endale selles üliõpilastele suunatud projektis koha. Kuivõrd keegi ei tundnud huvi mehelikkuse ega mehe vastu naise vaatepunktist vaadatuna, otsustas Tulving sellega ise tegeleda. See, et Tulvingu käsitluses pole mees naisi allasuruv koletis ja tema 24 siiditrükileheni ulatuv sari seostub armastuse ja erootiliste fantaasiatega, on osa 1960ndate popkultuuri mõtlemisest. Popp on lõbus, meelelahutusest toituv kunstisuund, tragikomöödia elulaadi muutumisest, vaimukas ja sõbralik nähtus. Alles tänapäeval, pealetungivate uute kunstinähtuste konkurentsis, oleme saanud teada, et popis oli liiga vähe elu ja väga palju kommertsi ümber tehtavat teatrit.

Tulvingu projekt “What is Man” ehitub üles mehe-naise suhete luulelisele küljele. Seal on väga palju suudlevaid huuli, üles nopitud Warholi morbiidsest Marilyni seerast ja ümbertöötatud uuteks, elavateks kujunditeks. Lühidalt, Tulvingu kehakäsitlus orienteerub ühemõtteliselt meelehea printsiibile. Tulving on idealiseeriva suuna esindaja, ent  popkunst oli muutunud sedavõrd laiapõhjaliseks nähtuseks, et pakkus ulualust isegi idealistidele.

Kust läheb veelahe? Traditsiooniline kunst pakub asjadele üksnes ja alati positiivset vaadet, isegi siis, kui kõneleb destruktiivsetest ilmingutest või raskustest. Avangardis pole kohta positiivsele ja rõõmsameelsele kunstnikule. Niisiis loetakse modernismis tervise ja vitaalsuse võitu patoloogia üle,  joie de vivre võitu morbiidsuse üle tõeliselt alternatiivseks visiooniks.

Kuspiti arvates tunneb naine kõige otsesemat vajadust füüsilise keha taaselustamise järgi (enamik performance`ikunstnikest on muide naised) põhjusel, et naise meeltes valitsev kujutlus tegelikkusest ei sobi päriselt tegelikkusega kokku. Üksnes oma keha reklaamides ja ilustades on naisel võimalus ületada eelarvamusi nende olemuse ja identiteedi kohta. “What is Man” on uurimus kehakeele erootilistest dialektidest.

Tulvingu liblikate seeria 1980ndate lõpust alates mahub ilusasti neoekspressionistliku suuna võidukäigu diskursusse. Pop-realism asendub ekspressiivsusega ja tegelikkus meelepette teemadega. Tavapäraselt sümboliseerivadki liblikad kultuuris meelepetet. Ilusate tiivamustrite katte varjus sünnivad salapärased ja valgustkartvad muundumised – liblikatest saavad vaimud, mingite haldjate inkarnatsioonid. Liblikas on ime mittekestvuse viirastuslik kujund. Tulvingu liblikate sarja saatvast legendist loeme, et sari tekkis abikaasa teaduslike uuringute kaasnähtusena ja esindab kunsti ja teaduse dialoogi. Kuspit kirjutab: nagu moodne kunst, nii arvab ka moodne teadus (kuigi vastu punnides), et tegelikkus on üleloomulik ja isegi hallutsinatoorne nähtus. Igatahes on tegelikkuse üleloomulikkus üheks tõsiseltvõetavaks hüpoteesiks ja muutuste lähtekohaks.

Variatsioonid liblikate teemal esindavad Tulvingu jaoks olulisi vastukajasid helide maailmast, visioone poolitatud kehadest, mõtisklusi muutumisest ja ümbersündidest. Nukkumise lõpetanud liblikas pakub kõikvõimalikke elu vorme – see lähtekoht raamistab ka naise elu ja kunstnikus pulbitsevaid liikumisi uute egode suunas.

Andy Warhol: „Inimestel on armastusega nii palju probleeme... Armastus on fantaasiates palju parem kui reaalsuses... Inimesed peaksid armuma kinnisilmi. Lihtsalt sule oma silmad. Ära vaata.“

Suletud silmade pilk on fantastiline ja mittetõepärane.