Avaleht

KUNSTNIK RÄÄGIB

Rauno Thomas Moss räägib oma näitusest "Silent Tartu aka Clinical", küsib Mari Volens.

Äkki avad natuke näituse tausta, kust tekkis Kliiniliste vaadete maaliseeria idee?


Raske vastata, kuna selle seeria idee ja teostus on arenenud ajas. Kui neist esimest maali (“Healing”) tegin, ei arvanud, et jätkan seda seeriana, aga algusest peale on neis midagi olemuslikult olulist, millest ma tahan nö rääkida. Samas ma kartsin seda teemat, võitlesin sellele vastu, aga kui olin lugenud Paul Virilio ja Sylvére Lotringer’i mõtteid kaasaegse kunsti ja selles toimuva kohta, siis mõistsin, et olin valede asjade pärast põdenud ning peaksin enda isiklikku tajumust rohkem usaldama. Vähemalt tahan ma uskuda, et need maalid on minu püüdeks olla ausam, sellega ka haavatavam, kuid põhjendatult.

Kuigi Kliiniliste tööde teema on väga spetsiifiline - 19. sajandi ravimeetodid -, näen ma siin ka universaalsemat teemat - hirmud, kaitsetus, maailm, kus sul puudub sinuga toimuva suhtes täielik kontroll, nagu ka ise pressiteates ütled: "See on painajalik maailm. Hallikas, must-valge. Lapsepõlves läbipõetud palavikud, täiskasvanu hirmuunenäod." Kuivõrd on tegemist Sinu isiklike hirmude, läbielatud kogemustega?

Jah, mu enese arvates on isegi natuke liiga isiklik seda tunnistada, aga mu enda läbielamised on siin olulised. Olin lapsena haiglane, mitmeid kordi statsionaaris. Hirmud uute uuringute ja protseduuride ees on jäänud meelde, mis ilmselt peegelduvad ka neist maalidest. Olin lapsena (II - III klassis) suht ära minemas. Samas ei pea ma isiklikult läbielatut nende maalide mõistmiseks nii oluliseks. Minu sooviks on ikka äratada mingit emotsiooni vaatajas. Hoolimata nende maalide kohatisest süngusest ja väidetavast depressiivsusest, ei pruugi see emotsioon sugugi kõigi jaoks negatiivne olla.

Mis suhe Sul endal Tartuga on? Sain aru, et oled Tartus üles kasvanud ja seal praeguseni elanud/õppinud/töötanud? Kas defineerid end Tartu kunstnikuna? On see Sinu jaoks üldse oluline?

Kui pidada oluliseks seda, kus kunstnik elab ja töötab, siis olen Tartu kunstnik. Ise nimetaksin ennast pigem Tartus elavaks kunstnikuks. Ma pole selle linna patrioot. Tartu pole minu jaoks kodulinn. See on lihtsalt linn, kus ma elan ja töötan.

Millest lähtusid “Silent Tartu” puhul kujutatud hoonete ja paikade valikus? Kas valisid meelega üldtuntud kohad, mida arvatavasti kõik Eesti inimesed teavad? Kumb Sulle antud näituse puhul tundub olulisem, kas kohaspetsiifilisus või näitusest välja kooruvad universaalsed teemad, see tähendab kuivõrd määrav on näituse puhul fakt, et tegemist on just Tartuga või võiks see kõik toimuda ka kuskil teises linnas?

Jah, see on väga õige, kujutatud paikade valik lähtus sellest, et need oleksid enamikule Tartut külastanutele teada või enam-vähem meenutatavad. Nende maalide kaugemaks taustaks on emotsioon, mis tekkis aastate eest kohalikus ajakirjanduses olnud avaliku hüüde järele, et Tartu kunstnikud ei maali Tartu vaateid, mida oleks linnavalitsusel ja teistel suurematel asutustel hea oma sõpruslinnadele või äripartneritele kinkida. Selline avalik probleemi ja tellimuse esitus tekitas minus palju küsimusi (tagasihoidlikult öeldes). Hiljem, puutudes kokku arvutimänguga Silent Hill, teadsin kohe, et siin ongi võti minus kasvanud soovile ja ideele Tartu kujutamiseks nii nagu mina seda tajun, kogen, näen… Taas kord võib neid nimetada ehk süngeteks, depressiivseteks või ängistavateks, kuid ma ise seda ei arva. Minu arvates Tartu ongi selline. Ja reaalsuse tunnistamine pole ängistav, pigem on seda vastupidine (enese petmine, illusioonides elamine). Ja kohaspetsiifilisus on ka hea küsimus. Olen mõelnud, et kordaks sama ideed näiteks Tallinna või mõne teise eesti linna või asula puhul, aga see ei tundu minu jaoks töötavat. Just Tartu ja sellega seonduv motiveeris mind maalima neid maale. Tartu on olnud XX sajandil suletud, protestantlik linn ja ta pole vaimselt sugugi avatumaks muutunud. Igal linnal on oma müüt, ja Tartu müüdiks on selle suletus, eraldatus ning tsükliline hävimine, mida põhjustab intellektuaalne üleolevus ja kodanlik võimukus. Silent Hill filmina seondub ka minu jaoks hästi teemaga. See on lugu kaotatud armastusest, vihast ja sellest, kuidas raev muudab maailma. See on taas seotud minu isikliku läbielatud hingelise kriisiga. Mis mulle siinkohal meeldib ja mind ennast neid maale maalima motiveeris oli, konnotatsioonivõrgustiku tihedus, mis haarab endasse Tartu ajaloo, filmi Silent Hill, mu enese tajumused ja kogemused kuni stringiteooriani välja. Ja ma olen väga tõsine, kui ma sellest räägin (naerdes).

Kas Tartu-teemaline näitus oli meelega Tallinnasse kavandatud?

Jah, oli küll. Tahtsin seda esmalt Tallinnas esitada. Tegemist on siiski minu esimese isikunäitusega Tallinnas. Mõtlesin, et see oleks sümboolne ja sobiv, kuid mis sümbolit see endas kannab, seda ma ei tea. Pealegi on mul kavatsus esitada seda näitust suvekuudel ka Tartus, Athena keskuses. Kuid vaatab, mis elu toob.

Räägi natuke tehnikatest, mida kasutad. Sain aru, et “Kliinilised vaated” oled maalinud fotodele toetudes? Kas Silent Tartu seeria linnavaated oled samuti fotode põhjal maalinud?

Jah, kasutan vajadusel fotomaterjali. Ei tunne seepärast ennast halvemini. Leian, et see on olnud läbi ajaloo kunstnike enda otsustada, milliseid abivahendeid või meetodeid keegi oma tööde teostamiseks valib. Iga sajandi tehniline tase määrab need võimalikud töövahendid. Tartu vaadete puhul oli loomulikult vaja teha eelnevalt ülesvõtted, kuna vajasin, et esimene, lõuendile joonistatu oleks detailitruu. Tahtsin, et nendes töödes oleks oma iroonilisel moel sees nö suveniirlik linnavaadete esteetika: tüüpilised ja kergesti äratuntavad postkaardilikud rakursid, kena valguse-varju modelleering, utilitaristlik illustratsiooni aspekt, mis viitab sellele, nagu oleks need vaated mõeldud mingi õudusfilmi stseenide ja paikade eelnevaks läbitöötamiseks. Ainult nii sain mängida selle reaalsuse muutunud karakteristikutega (kinni müüritud uksed ja aknad, suletud tänavad, aiad, okastraadid jne). Alles viimane kiht räägib emotsioonist ja energiast: suletud ja surnud Tartust.

Näitus "Silent Tartu aka Clinical" on Vaal galeriis avatud 22. jaanuarini.