Avaleht

VAALAS PUHUTI ÕUDUSJUTTU

6. märtsil toimus Vaal galeriis Sirli Heina isikunäituse avamine, kus sisseharjutud avamisformaadi asemel otsustati see kord hoopis vestlusringi kasuks. Eha Komissarovi eestvedamisel uurisime kunstnikult, kuidas ta enda kunsti ise defineerib, keda eeskujudeks peab, kuidas suhestub õudusžanriga üldisemalt. Vestlusringi käigus jagasid näitusemuljeid veel Andri Ksenofontov, Jaan Klõśeiko, Ellu Maar, jutu pani lühendatud vormis kirja Mari Volens.

Sirli Hein: Jah, just nii ongi! Mulle meeldib ameerikalik stiil, sest see on meelelahutuslikum ega ürita nii väga olla “kõrge kunst”.

Eha Komissarov: Jah, see on väga põnev, sest Ameerika kunsti mõjust Eestis on palju räägitud, alates popkunsti tulekust. Aga see, mida seal tegelikult pole, on just Ameerika, sest selleks polnud ju ka reaalselt mingeid eeldusi. Nüüd aga jälgime kõik sama meediat, CNN-ist õudukateni. Kas sa muide mäletad oma esimesi õudusfilmi kogemusi?

Sirli Hein: Ma mäletan esimest korda, kui ma vaatasin „Lemmikloomade surnuaeda”. Soovitan kõigil seda vaadata. See tekitas tol ajal küll mingi kompleksi: miks ma ise siis midagi sellist ei tee, kui see mulle nii väga meeldib? See mõjus kuidagi emotsionaalselt tugevalt.

Eha Komissarov: Aga kas sul vaadates hirm ka hakkas?

Sirli Hein: Jah, hakkas küll, muidugi hakkas. Aja jooksul on see, kuidas sa filme vaatad ja mida sa märkad, muidugi palju muutunud, vaatad rohkem filmi ülesehitust ja muud sellist. Osad õudusfilmid mängivad juba lihtsalt stiili peale, näiteks 1980ndate vampiirifilmid, kus 80ndate stiil väga teravalt esile kerkib.

Eha Komissarov: Kuivõrd sinu arvates üks õudusfilmi või õudusžanri viljeleja peab Hitchcocki silmas pidama? Sinu mustvalged tööd lõhnavad minu arvates kangesti Hitchcocki järgi.

Sirli Hein: Ma ei tea, kui oluline see on. Kui võrrelda, siis minu arust Hitchcocki stiil on pigem meelelahutuslik… Mulle endale meeldib tegelikult rohkem näiteks Kubrick kui Hitchcock. Polanski püüab jälle kõrgemat kunsti teha…
Kubrickult on minu arust väga hea õudusfilm “The Shining”, aga ka “Barry Lyndon”, mis on tegelikult hoopis kostüümidraama, aga kus tuleb väga hästi välja Kubricku teravus ja tõsidus.

Eha Komissarov: Sa oled üks ainukesi kunstnikke Eestis, keda ma tean peale Liina Siibi huvituvat Kubrickust. Mina olen ka tegelikult suur Kubricku fänn. Minu arust on ta täiesti geniaalne looja. Mulle väga imponeerib, et sulle kunstnikuna on Kubrick eeskujuks, sest mina näiteks mõtlen temast palju, aga mulle tundub, et ma ei küündi tema tasemeni.
Kui nüüd aga võrrelda, siis selles sarjas näen ma ka sinu humoristlikku suunda, seetõttu mulle tundub, et sa oled pigem Hitchcocki, kui Polanski natuuri. Polanski jaoks on film vahend, et näidata kui jube ja tülgastav on maailm, Hitchcocki maailm on rohkem müstiline ja ta naudib pigem seda julma keelt, millega ta kujutab tavalist maailma, ta ei ütle sulle, et maailm on vastik. Sageli on Hitchcockil isegi “happy end”, Polanskil aga mitte kunagi, tema kaldub pigem sadismi. Hitchcock on mäng ja huumor, see mängulisus avaldub ka sinu töödes ja see on väga vahva.

Andri Ksenofontov: Minu arust ka on osad nendest töödest just humoorikad ja ma ei näe neis tegelikult mingit ohtu.

Sirli Hein: Jah, tõesti. Ka inimeste reaktsioonid nende tööde ees on päris erinevad: osad ütlevad, et nad pole midagi nii jubedat enne näinud, teised jälle pööravad tähelepanu hoopis humoorikatele detailidele ja ei pane õudust õieti tähelegi.

Ellu Maar: Aga mis sinu jaoks kõige tähtsam on, kui sa nimetad oma töid õudusmaalideks. Kas nende eesmärk ongi õudust tekitada?

Sirli Hein: See oleneb pildist. On neid, mille eesmärk on õudust tekitada, aga kõiki töid siin ei saa nimetada õudusmaalideks, pigem tuleks neid vaadata kontekstis, nad kõik on seotud surma teemaga. Õudsed on jah näiteks need zombie`d, kes kala söövad, aga ma ei ole läinud nendega väga kaugele.

Ellu Maar: Ma mõtlen lihtsalt, et võrreldes maaliga on õudusfilmil palju eeliseid, seal aitab efekti loomisel kaasa ka heli, liikuv pilt jms.

Sirli Hein: Jah, kindlasti. Ma püüan selles suunas edasi areneda. Näiteks nende must-valgete maalidega ma olen rahul ja mulle tundub, et võrreldes õudusfilmiga ei jää nad alla, mul ei ole nende pärast piinlik.

Eha Komissarov: Aga kuidas sa määratleksid õudustunnet, kas õudus on nauding? Milliste elamuste väljendamiseks kunstis õudusžanr üldse sobib? Hirm? Hullumeelsus? Mida veel?

Sirli Hein: Õudus on nauding jah ja samas on seal ka mingi müstika, samuti ka mingi tõde.

Ellu Maar: Hirm, põnevus ja nauding.

Eha Komissarov: Õõv ja nihestus ka.

Andri Ksenofontov: Kui kasutada vanu kategooriaid, siis peaks sobima ka Kanti ülevus või subliimsus. Sel ajal oli ju romantismi periood ja tegelikult õuduse teema kunsti tuligi romantikast.

Eha Komissarov: Eks see õuduse ja fantastika teema on muidugi kogu aeg kimbutanud, võtame näiteks Hieronymus Boschi. Samuti Ida-Euroopa pealinnade juudi keskaegsed kogukonnad, juudi kultuur Euroopas, mis tootis seda teemat,  Frankenstein ja hirmuäratav tehismaailm, see valdkond on alati olnud tihedalt müstikaga seotud.

Jaan Klõšeiko: Mul on ka üks küsimus. Mulle tundub, et õudusega on nii nagu naljagagi, et see on selline ühekordne asi. Ühte nalja räägid korra, võib-olla teise ka, aga rohkem enam ei viitsi, pole enam naljakas. Kas “õudukas” ei hakka töötama enda vastu? Hetkel on õudne, aga…?

Sirli Hein: Ma vaidleksin vastu. Õudusfilmid ju tegelikult ainult stampidest koosnevadki. Samu asju võib olla mitu korda nähtud, aga see mõjub ikkagi. Seda enam imetlen ma inimest, kes on osanud selle kõik nii hästi töötama panna.

Eha Komissarov: Sinul aga on ju peale hirmutamise veel teisigi ambitsioone, sa tahad ilus olla, sulle on oluline värvide käik, sa tahad ka maaliline olla. On sul maalis mingid eeskujud ka? Me räägime ainult filmist kogu aeg.

Sirli Hein: Ei ole tegelikult.

Andri Ksenofontov: Minu jaoks need maalid ei olegi nagu maalid, need on nagu värvilised joonistused ja nende piltide juures on oluline, et nad kõik on justkui graafilised tööd. Raamatute illustreerimisel valitakse ka vahendiks alati graafika, sest see annab paremini edasi narratiivi. Keegi on öelnud, et kui maal on poeesia, siis graafika on proosa. Maal ja graafika väljendavad sama asja erineval moel, maal mõjub emotsionaalselt, graafika aga pigem verbaalsest ja siin ongi ju tegemist õuduslugude jutustamisega. See stiil sobib hästi nende tööde narratiivsusega.

Eha Komissarov: Ma siinkohal vaidleksin natuke vastu ja esitaksin pareeriva küsimuse: kas siin ei ole tegemist kunstinähtusega, kus esteetiline diskursus pole üldse nii tähtis ja kaotab oma tähenduse? Õudusžanri puhul on minu arust huvitav just see, et sul on õigus olla labane, žanr ise justkui nõuabki seda ja see mõjub hästi, kontseptualiseeritud labasus mõjub kindlasti paremini kui surmtõsiselt tehtud ilus maal, mis labaselt välja kukub.

Sirli Hein: Mina ei ütleks, et graafika on õuduse kujutamiseks parem, kui maal. Selliseid reegleid tegelikult ei ole. Ju see maal on siis kehvasti maalitud, kui ta oma funktsiooni ei täida.

Andri Ksenofontov: Mind huvitab just sinu tehnika, kus pintslitööga saavutatakse graafiline tulemus.  See tundub mulle väga ränk töö. Tundub nagu oleks see tehtud nõelaga, kõik joonhaaval, aga sa oled teinud selle kõik hoopis pintsliga ja see muudab selle väga võluvaks. Ma ei taha üldse öelda, et see on vilets maal, see on minu arust huvitav, hea, värviline graafika.

Eha Komissarov: Eks seda graafilisust nõuab ka stiil, mis on tohutult detailirohke ja kus detailidel peab väga selge vorm olema. Aga, Sirli, kuidas sa defineeriksid selle žanri suhet sürrealismiga ja samuti enda suhet sürrealismiga?

Sirli Hein: Sürrealism püüab minu arvates olla kõrge kunst ja kuuluda au sees oleva kunsti sekka. Aga õudus seda ei ürita, samas on õuduse loojatel muidugi üleolev suhtumine, et “ma panen teid nüüd värisema”, aga teistmoodi ei saakski olla, muidu ei saaks õud end kehtestada. Õudus on kindlasti meelelahutuslikum ja ameerikalikum.

Eha Komissarov: Aga kuidas siis ikkagi kunstis õudne olla? Mõjuvalt õudne?

Sirli Hein: Ma arvan, et see oleneb keskendumisvõimest ja võimest detaile lugeda. Sa pead suutma ette kujutada, kuidas vaataja sinu tehtut näeb. Sa ei saa nii mõelda, et teen lihtsalt valmis ja siis igaüks vaatab seda, nii kuidas tahab.

Eha Komissarov: Aitäh! Ja edu Sulle!