Avaleht

"Unenäod Priit Pangsepa moodi" Eesti Päevaleht 2.2.2009

Priit Pangsepa lõuenditelt vaatavad vastu kurbade silmadega malbed mutandid.
Kuulsamaid sürrealiste René Magritte kasutas oma loomingus nn hüpnagoogilist und. See on seisund, kus magama jäädes ilmuvad esimesed unenäopildid, kuid teadvus on veel ärkvel. Siis tuleb kohe üles ärgata ja skitseerida need paberile.
Ma ei tea, kas Pangsepp sellist meetodit kasutab, kuid sürrealistlikku unenäolisust on tema maalides küll. Või on see siis teadlik fantaseerimine, sest selliseid olendeid, nagu tema piltidel on kujutatud, ei näe kõige õudsemates unenägudeski: mingid ebardlikud tüübid askeldavad tubades või poseerivad tungiva pilguga otse vaatajale näkku. Igal juhul on ühel maalil kiri: „Ma ei soovi mõtelda.” On see kunstniku enda manifest või epateerimine – võta kinni.

Meenutab Karin Lutsu
Kui sai öeldud, et Pangsepa olendid, mutandid, on õõvastavad, siis oleksin nõus ka Eha Komissaroviga, et neist võib leida annuse melanhooliat. Mingi kurbus on olendite silmades. Muide, melanhooliat peeti renessansiajal tüüpiliseks kunstniku seisundiks. Mõtleme kas või Albrecht Düreri kuulsale gravüürile „Melanhoolia”, milles on nähtud kunstniku allegooriat. Melanhoolia, kes on ümbritsetud kõikvõimalike, pigem teadusemaailma kuuluvate atribuutidega, on kurb, sest maailma tunnetamisel ja mõistmisel ei küüni kunstnik teaduse, rääkimata siis teoloogia tasemele.
Priit Pangsepa maalides on midagi renessanslikku. Ühelt poolt kasutab ta veel ümberpööratud perspektiivi, kui vaadata hargnevate lauaservade kontuure, teisalt on siin tüpaažis tugev annus manerismi, kohati kostabismi. Eks ole ka Kalev Mark Kostabi tüübid maneristlikud. Või jällegi Eha Komissarov: „Fi-guur tähendab Pangsepale ano-nüümset siluetti, mis on tähtis koloriidi aktsendina ja meele-olu kandjana. Meeleolu on teadagi melanhooliahõnguline, nagu ikka, kui mängu tulevad lillekimbud, peeglid, rasked samet-draperiid akende ees.” Millegi-pärast meenub mulle neid maale vaadates ka Karin Luts, kelle puhul on samuti melanhoolia ja manerism võtmesõnadeks.
Priit Pangsepp kuulub Kursi koolkonda, mille puhul võib rääkida pigem sõpruskonnast kui koolkonnast – selleks on grupi liikmete looming niivõrd erinev. Ei kujuta ette Ilmar Kruusamäed või Peeter Allikut maalimas selliseid malbeid maale. Kuid Kursi staažika kollektiivi võlu ongi selles, et ta koosneb niivõrd erinevatest loojanatuuridest.
„Unenägu” Priit Pangsepa isikunäitus galeriis Vaal 17. veebruarini

Ants Juske

Artikkel Eesti Päevalehes