Avaleht

"Vaala galeriis on näitusel Miljard Kilgi ühe etapi lõpp" Eesti Päevaleht 17.3.2009

Kord pidasin kunstiakadeemias loengut ja jõudsin hüperrealismini. Ütlesin: mäletate ju 1980. aasta legendaarset noortenäitust, kus kerkis nn slaidimaali probleem. Ja äkki taipasin, et auditooriumis istuvad tudengid polnud siis veel sündinudki! Ometi oli see näitus hoolimata kriitikast Tartu hüperi suur läbimurre, mida vedasid Miljard Kilk, Ilmar Kruusamäe ja Enn Tegova. Nemad moodustasid koos tallinlase Jaan Elkeniga eesti hüperi teise laine Tõnu Virve ja Ando Keskküla järel. Kõik see on juba kunstiajalugu.

Kuid miski ei kesta kunstis igavesti – vahetuvad moed ja stiilid. 1980. aastaks oli Ando Keskküla jaoks hüper ammendunud, teised jõudsid talle eri moel järele. Kruusamäe hakkas maalima kummalisi loomapilte, Elken oli mõnda aega sügavas kriisis, teadmata, kuhu edasi liikuda. Kannapöörde tegi ka Miljard Kilk, kes leidis väljundi Tallinnfilmis lavastuskunstnikuna Priit Pärna käe all.

Küllastunud maalid

Siis tuli Kilk välja täiesti ootamatu stiiliga – mingi magus kitšilik fantastiline või sürrealistlik realism. Mäletan, et kirjutasin tema näituse kohta hävitava artikli. Sama laadi näitab ta ka praegu Vaalas, kuid tänapäeva kunsti kontekstis see mulle väga meeldis. Kontrollisin avamisel oma arvamust Valeri Vinogradovi peal, kes jälgib hoolikalt kunstis toimuvat. Valeri ütles, et Kilgi kohta on tal sama arvamus. Kilgi maalid on küllastatud nii süžee, värvi kui ka faktuuride poolest. Ühes pildis on kümne pildi materjal. See väsitab vaatajat, kuid sunnib teda ka pikemalt pilti süvenema. Pole nii, et vaatad korra mõnda kontseptualistlikku tööd ja kohe on selge või loed seletust A4-paberilt seinalt. Nimetaksin Kilgi maale barokseteks. Siin on nii palju maalilist segadust, ülevoolavat fantaasiat, millega ta käib ümber pillavalt. Küllap on nendes piltides ka Kilgi kogemust sellest ajast, kui ta töötas Vanemuises dekoraatorina ja hiljem joonisfilmis.

Miljard Kilk on deklareerinud, et selle näitusega lõpetab ta oma viimase kümne aasta jooksul viljeletud laadi. Muidugi küsisin: mis edasi? Midagi tarka ta tuleviku kohta öelda ei osanud. Küll on ta oma maalidega aidanud kustutada – ma ütleksin – visuaalset nälga. Kaua vaataja jõuab vaadata musta ruutu, minimalistlikku graafikat või installatsiooni. Mitte, et ma vastandaksin neid asju, kuid kunstipilt peab olema rikas seinast seina.


Ants Juske

Artikkel