Avaleht

"Fantastilised elukad Vaalas" Äripäev 20.3.2009

Üle kahe aasta näitab Vaal galerii näitusel "Areen" taas Tartu legendaarse kunstniku Miljard Kilgi uuemaid töid.

Seekord on tegemist kokkuvõtliku väljapanekuga, millega Kilk manifesteerib ühe loomingulise perioodi lõppu. Vaevalt et Kilk suudaks kunagi täielikult vabaneda hüperrealisti nimest, kuid vähemalt viimased kümme aastat on ta töötanud üpriski teistsuguses laadis.

Miljard Kilgi uut laadi on ühelt poolt väga lihtne, teisalt jälle üsna raske kirjeldada. Tema töödest leiab üksjagu kirjanduslikke tsitaate, mütoloogilisi vihjeid, mis on kokku keeratud üheks suureks tohuvabohuks. Viimasel on tugev lisaannus sürrealismi, kuna Kilk pöörab kõik tsitaadid ja viited oma äranägemise järgi ümber. Tema uut suunda võib õigusega fantastiliseks realismiks nimetada.

Kilgi maalid on kirjud nii sisult kui ka välimuselt ja hakkavad silme ees virvendama. Tohutu liikumine, elekter, pingestatus, detailide rohkus ja läbipõimitus tekitavad nii intensiivse atmosfääri, et aeg-ajalt tekib tunne, nagu tahaks metsikust unenäost end üles äratada või tõusta vee peale õhku ahmima. Ainus tugipunkt Kilgi maailma uppunud vaatajale on läbikumavad realistlikult kujutatud motiivid.

Näitusel olevate maalide vahel on kerge paralleele tõmmata. Silma jääb intensiivne sinine värv, mida Kilk kasutab nii taeva, mere kui ka figuuride juures. Meri ja kõik veega seotu paistab üldse Kilgile südamelähedane olevat: peaaegu igal maalil on ta kujutanud ühte või mitut kalaliiki või muid mereelukaid. Metsikute sarvedega sokud ja erootilised naisekehad on samuti leidnud oma koha kunstniku kohati liiga tähendustega ülekoormatud maalides.

Paljudes töödes leiab vaataja vihjeid piiblilugudele nagu Aadam ja Eva ("Sinine kuu" 2007), püha õhtusöömaaeg ("Areen" 2004) ja kreeka mütoloogiale ("Parise otsus" 2008). Kilgi tööd on eriliseks maiuspalaks semiootikutele, sest koodide lahtimurdmist jätkub siin küllaga.

Selgelt on kümneaastane fantastilise realismi viljelemine end Kilgi jaoks ammendanud, kui ta kuulutab selle näitusega vana lõppu ja uue algust. Kilk on üks eesti avangardmaalikunsti klassikuid, kes on suutnud oma loomingu suunda tugevalt muuta.

Hüperrealistlikult kujutatud elemendid esinevad küll ka kunstniku "kümneaastase tsükli" teostes. Domineerivaks osutub aga hoopis eri stiilide süntees - barokilik küllus, klassikaline joonistamisoskus, isegi üksikud abstraktsionistlikud välgatused. Süntees toimib nii pildi pinnal kui ka süžees.

Tasub huviga oodata, kuhupoole pöördub Kilgi loominguline huvi järgmisena.

Ragne Nukk

Artikkel