Avaleht

"Kaia Kiik jõudis koju" Oma Saar 11.4.2009

Saaremaal sündinud noor kunstnik Kaia Kiik, kes elab juba aastaid Pariisis ning on oma näitustega esinenud peaaegu kogu maailmas, tõi valiku oma töödest nüüd lõpuks ka kodumaise publiku ette. Nii avati Tallinnas märtsi lõpus ja aprilli alguses mõnepäevaste vahedega, ent teineteisest sõltumatult, lausa kaks näitust – üks neist on galeriis 008 koos prantslasest ateljeenaabri Pascal Foucart’iga, teist saab vaadata galeriis Vaal.

“Tõesti, mu näitusi pole veel olnud vaid Lõuna-Ameerika ja Austraalia mandril. Ja kuni praeguseni ka Eestis,” naerab Kaia ja ütleb tõsinedes, et kodumaale pole ta varem lihtsalt söandanud tulla, ehkki kutseid on saadetud. “Tundsin, et ma ei ole selleks veel valmis ja nii jätsin ka need kutsed soiku.”

Nüüd aga, kui Eestist tuli korraga kohe kaks näitusepakkumist, leidis Kaia, et tema vaim on valmis. Valmisolek tähendab noore kunstniku jaoks seda, et tema tööd on muu maailma publiku eest läbi käinud ja heakskiidu osaliseks saanud. Ka seda, et ta pildid on tema enda meelest küpsed ja head.

Varandused varjul

Oluline on seegi, et praeguseks on ta oma töödes jõudnud tagasi juurte juurde. Et siinkohal pole tegemist tavalise sõnakõlksuga juurte otsimisest ja leidmisest, peab püüdma Kaia töid pisut kirjeldada.

Kui 008 galeriis on üleval tema väiksemad tööd, siis Vaalas, näitusel pealkirjaga “Strata” (geoloogiline termin, ladina keeles “kihid, kihistumised”) on üleval kaks korrusetäit valkjaid-hallikaid-sinakaid-beežikaid suuri pilte, millest igaühte tuleks kohe pikemalt uurida.

Seda sellepärast, et iga maal koosneb paljudest erinevatest kihtidest, millesse omakorda on peidetud vanu armsaid mälestusesemeid kunstniku seniselt eluteelt.

Piltidele kantud kips, betoon, pesupulber, kruus, riis, mais, jahu, piimapulber või kõikvõimalikud muud materjalid on üksteise peal sentimeetrite paksuses kihis nii kontrastsed ja samas nii ühtesulavad, et esiotsa peidetud ja siis tükati välja kraabitud nipsasjad erinevat värvi ja tekstuuri pindadel kohe silma ei hakkagi.

Aga neis maalides on varjul terved varandused, naerab Kaia. “Näiteks minu teismeea mündikogu, kus on palju selliseid eksemplare, mida tänapäeval enam olemaski pole. Paljud minu vanad ehted... Ja minu ema vanad ehted – ta ise muide veel ei tea, et need seal on... Siis veel emalt 16. sünnipäevaks saadud kuldlusikate komplekt ja palju-palju muud.”
Enamik piltides olevast kraamist on reisinud Eestist Pariisi, sealt Los Angelesse, kus Kaia vahepeal kaks ja pool aastat elas, ning nüüd on need taas Eestis tagasi.

Kodu lugu maalidel

Igal maalil on tema sõnul oma lugu, mida need mälestusesemed jutustavadki. “Mõned neist aaretest tulevad servapidi välja, teised aga jäävadki kaetuks, nii et ma juba ise enam ei mäleta, kus miski asi täpselt asub,” selgitab kunstnik ja leiab samas, et see polegi tähtis – pildi sisse varjatud asjad jätavad niimoodi õhku mõned mineviku saladused, nagu neid ju igaühel varuks on.

Kaia on sündinud Kuressaares, ent ehkki ta juba pooleteise aastasena Saaremaalt ära kolis, veetis ta kõik oma lapsepõlvesuved Muhus vanaema talus. Tema sõnul on Muhu rannamaastikud, mida ta hiljem suviti palju maalis, jäänudki talle kõige hingelähedasemaks loodusvormiks.

Nii on praegustessegi maalidesse lisatud meresool, liiv ja kõrred tema jaoks ennekõike märk kodustest randadest. “Kui varem tegin sarnases tehnikas inimeste portreesid, siis nüüd ongi enamik minu maalidest koduteemalised,” tunnistab Kaia.

Loodus otsustas

Omamoodi huvitav on lugu, kuidas ta kogemata oma praeguste maalide tehnika juurde jõudis. “Pariisis olin alati maalinud ateljees, kuid kui elasin Los Angeleses, oli kahju toas töötada, sest seal on ju kogu aeg nii ilus ilm.

Meie majal oli suur aed ja ma kolisin oma asjad sinna üle. Äkki kandis tuul minu tööle kõrvalt grillahjust tuhka, mere äärest liiva ja tolmu ning kõrsi. Töötasin siis veel ainult õlivärvidega ning kogu see sodi langes otse värskele värvile ja jäi sinna kinni.” Naljakas on see, et juba ammu oli Kaia salamisi mõelnud, kuidas oleks võimalik oma maalidele erinevate materjalide abiga pisut “kaalu” lisada. Ja nüüd võttis loodus kätte ja tegi tema eest otsuse ära!

“Sellest päevast peale hakkasin ise ja sihilikult materjalidega mängima, erinevaid asju proovima ja katsetama,” meenutab Kaia ja naerab, et nüüd, kus ta on juba viis aastat oma unikaalset, ent seni veel konkreetse nimeta maalitehnikat arendanud, teavad kõik tema tuttavad: ahjust võetud tuhka (eriti koos väljapõlenud vanade naeltega) ei tohi ära visata, see tuleb viia Kaiale.

Sama kehtib ka kasutatud teepuru ja katki kukkunud taldriku kildude kohta... Nii on Kaia ateljee Pariisis nagu üks suur ladu: erinevad materjalid kottides mööda seinaääri, lauad vanakraami täis. “Kunstnikku tunned tema paletist,” muigab Kaia. “Mul pole laual tavaliselt ruumi isegi paberilipiku jaoks, kuhu oma telefoninumber kirjutada.”

Elu hullud keerdkäigud

Pärast Saaremaalt lahkumist jõudis Kaia elada Tallinnas, Valgas ja taas Tallinnas. Kunstnikutöö alused omandas ta praeguses Kopli kunstigümnaasiumis, mida ta meenutab siiani sooja sõnaga: lisaks käsitööoskusele ja kunstitunnetusele lasti kõigil selle kooli õpilastel tunda end isiksusena. Ent ikkagi tekkis tal pärast lõpetamist kahtlus, kas kunsti edasiõppimine on tema jaoks kõige õigem tee. “Mul oli vaja mõtet, miks ma peaksin maalimisega jätkama, ent ma ei leidnud seda siis.”

Ehkki enamik tema klassikaaslastest astus nagu automaatselt kunstikõrgkooli, otsustas Kaia minna hoopis filosoofiat õppima, lootes õpingutest selle mõtte leida. Nord Akadeemias headelt õppejõududelt saadud laiapõhjalised teadmised olid ehk põhjuseks, miks tollal 19-aastane piiga leidis end ühtäkki hoopis teadusartikleid kirjutamast ning kool jäi kiire elutempo tõttu pooleli.

Taastatud Eesti Vabariigi algusaastad lennutasid orbiidile verinoori pangajuhte ja ministreid, nii polnud ka teaduseteemadel kirjutav lapseohtu ajakirjanik tollal mingi ime. Pärast viit aastat ajakirjanduses, ametikohaks Sõnumilehe teadustoimetaja, hakkas talle ometi tunduma, et poolik filosoofiharidus ei ole piisav tippteadlastega töötamiseks.

Edasi – Pariisi!

Ja kui juba edasi õppima minna, siis Pariisi, leidis Kaia. Kaksteist aastat tagasi seadis ta sammud oma (ning oma kunstnikust ema) unelmate linna ning nüüdseks on tal filosoofias tegemata veel ainult doktorikraad. Diplomi poolest on ta akadeemilise haridusega epistemoloog – teadmiste ja tunnetuste filosoofiline uurija.

Kõrvaltvaatajal on seda ehk raske mõista, kuid just süvitsi läbitud filosoofiaõpingud andsid talle tagasi mõtte jälle maalima hakata. Sellesama mõtte, mis gümnaasiumi lõpus kaotsi läks.
Nii alustas kõrgesti haritud filosoof koduses kööginurgas kunstitegemist ja leidis, et tema edasine elu saab olla seotud ainult sellega. “Nõnda saab toimida ainult peast kunstnik,” naerab ta täiel häälel.

“Kogu elu koosneb juhustest ja nendeks peab lihtsalt valmis olema,” ütleb Kaia siis enesestmõistetavusega hääles. Nii juhtuski, et pärast aastast maalimisperioodi pakkus üks tuttav talle vabaks jäänud näitusepinda kaasaegse kunsti keskuses Rivoli 59, mis nüüdseks on kasvanud külastatavuselt kolmandaks sarnaseks keskuseks Pariisis.

Et tema tööd paistsid kohe silma, kutsuti ta alustuseks teiste kunstnikega ateljeed jagama. Praeguseks on Kaia suutnud end aga sedavõrd tõestada, et tal on ses Louvre’ist kahesaja meetri kaugusel asuvas kuuekorruselises kunstikeskuses oma ateljee ning ühtlasi on ta keskust vedava kunstnike grupeeringu juhatuse liige.

Ka vahepealne Los Angelese periood tekkis Kaial tänu sellele, et üks jõukas juudi päritolu perekond palkas ta oma erafondi tööle just Rivoli galeriis nähtud (ja sealt ostetud) tööde põhjal. “Mulle loodi kõik võimalused, ainult tule ja maali,” meenutab Kaia, kes oli tollal geomeetrilisi õlimaale tegev konstruktivistlik kunstnik. Sinised ja kollased kuubikud ning ristkülikud kasvasid aga tasapisi kihilisteks materjalimaalideks ja pärast kaheaastase programmi lõppu, olles vahepeal jõudnud ka armuda ühte prantslasse, kolis Kaia tagasi Pariisi.

Viimse piisani saarlane

“Tean, et ma astusin oma esimesed iseseisvad sammud Muhus surnuaias, keset suurtest puudest ääristatud alleed. Nüüd, kui sõidan Pariisis jalgrattaga mööda mõnd sarnast alleed ja näen, kuidas päike läbi vanade puude paistab ning tee peale virvendavaid triipe joonistab, tuleb mul see lapsepõlve tunne nii selgelt meelde ja ma mõtlen: ah, küll ma olen õnnelik! Need on minu elu kõige ilusamad hetked,” jutustab nüüdseks läbi ja lõhki pariislannaks kasvanud Kaia.

Samas kinnitab ta, et Eesti ning eriti Saare- ja Muhumaa on talle endiselt lõpmata kallid. Ning kuigi viimasel ajal on ta kodumaile käima sattunud korra aasta või paari tagant, tahaks ta seda palju tihedamini teha. “Ja ma tahan oma kodusaart uuesti tundma õppida,” ütleb Kaia, kel on Saaremaaga seoses veel üks imeline mälestus.

Kunagi oli tal nimelt võimalus osa võtta arheoloogilistest väljakaevamistest Maasilinnal. “Mäletan, et leidsin ühe 12. sajandist pärineva sõrmuse. See oli minu meelest NII ilus. Sellise vana asja käes hoidmine annab mulle palju suurema emotsiooni kui mingi briljandi hoidmine. Aga mulle öeldi, et väljakaevamiste juht Vello Lõugas saab näo järgi kohe aru, kui keegi on midagi leidnud, ning pidin selle ära andma,” naerab Kaia.

Särtsakas naine tunnistab, et ehkki ta praeguseks juba ka mõtleb prantsuse keeles, peab ta end viimse piisani saarlaseks. “Ma ei tea, kas saarlased on kangemad kui muud eestlased, kuid mulle on mu kangus mitmel puhul väga palju kasuks tulnud,” muigab ta.

“Raskeid perioode on olnud küll ja küll, kus sa ei tea, kas sa suudad kunstnikuna läbi lüüa, kas sa suudad end sellega ära elatada, kas sa üldse sammud õiget teed. Ja kui ma siis mõtlen, kuidas saare naine on alati elus hakkama saanud – see jutt seitsmest lapsest ja joodik-mehest – ja kuidas mina nüüd oma asjadega ei saa... Siis tekibki see kangus, millega edasi minna.”

Ja ta lubab väga ilusas, peaaegu aktsendita eesti keeles, et kunagi, kui tal lapsed sünnivad, hakkavad needki raudkindlalt rääkima eesti keelt.

Tiiu Talvist

Artikkel