Avaleht

"Igavlev noortekultuur Kiwa moodi" Postimees 25.5.2009

No Wave tähendab seda, et lainet ei ole. Ei ole mingit ühisnimetajat, millega kunstnik või liikumine võiks end kokku võtta. Selline olukord on mingis mõttes lihtsustav, aga ajab samas ka asjad keeruliseks.

Nimetus ise pärineb 70ndate lõpus ja 80ndate alguses New Yorgis kunstiringkondades arenenud muusika-, multimeedia- ja elustiilist. No Wave muusika põhines müral, karjumisel ja lõhkumisel, ent oli sageli ka väga funky ja tantsitav. Üritused toimusid peamiselt galeriides või lammutamisele kuuluvates linnajagudes asuvates puruksloobitud akendega majades.

Kuulsaimad No Wave’i väljalasked on kunstnik Jean-Michel Basquiat, kes tegi tollal ka bändi ja kes on ka näiteks seda kultuurinähtust dokumenteeriva filmi «Downtown 81» peategelane.

Anna tooni

Ning muidugi Sonic Youth. Samade ringkondade lähedal liikusid ka Madonna ja Andy Warhol, popkultuuri kaks kõige olulisemat ja tooniandvamat kuju. No Wave muusikas oli mingis mõttes ühe loogilise arengu lõpp- ja alguspunkt. Sinna surdi, sealt sünniti. Võimalik, et ideaalne No Wave’i lugu on lihtsalt pidev toon.

Selle popkultuurse tooniandmise ja samas selle kõige äraspidisema nurga vahekorraga tegeleb ka Kiwa kureeritud ja nüüd juba traditsiooniks saanud Vaal-galerii igakevadine noortenäitus. Põhilise võiks kokku võtta lausesse, et ümbritsevas noortekultuuris on igav, kuid seda, mida teha, teatakse küll. Mõnikord.

Üle näituseruumi vaatab ülalt nurgast kiri «We dont need another zero», Barbara Krügeri töö «Untitled («We dont need another hero»)» ja Tina Turneri samanimelise laulu parafraas, autoriteks Various Artists (Maria Arusoo ja Maria Juur).

Galerii hõbehallilt futuristlikel seinaplaatidel mõjub oranž, samamoodi futuristliku fondiga kiri nagu mingi Wil­liam Gibsoni hologrammromaanis. Seega oleme nullindates ja meil ei ole uusi neid vaja. Lause ise tuli ühele autoritest pähe loengusaalis igavledes ja hakkas seal siis ennast kordama. Nullindad ise on aga tõepoolest väga igav aeg.

Mingi Warhol

Ka kalal Leene Nola installatsioonis «On The Hook» on ilmselgelt igav, tal on sellega probleem. Kala istub oma akvaariumis ja räägib juttu, et mull-mull-mull on igav.

Barthol Lo Mejoril on igav. Tööks on emokontseptualismi fotoseeria ja liikumapanevaks jõuks «Emo on see, kui su kool streigib ja ei jää muud üle kui oma 9ruutmeetrises Pariisi korteris passida ja ennast millega iganes lõbustada ja ainuke sõber on fotoaparaat».

Ja ütleme ka, et Lea Tuil on igav, või vähemalt sel inimesel (kollektiivsel), kes tema heliinstallatsioonis vaataja ruumis liikumise peal juhuseprintsiipidel Eesti kunstikriitikast pärit lauseid välja ütleb à la «Noor kunst on nii tuim».

Jevgeni Zolotkolgi, kes riputab väikeste anonüümselt halliks värvitud antiiksammaste vahele ühe industriaalse toru, millest «on näha valgust». Mis muidugi ei vasta tõele.

Seega siis ümbritsev noortekultuur, ka kunstikultuur, galeriikultuur, intellektuaalne kultuur ja selles valdav igavus.

Ahjaa, näituse avamisel suristas oma pille ja tegi seda väga hästi Opium Flirt, kui äkki peatus galerii ees valge limusiin, millest astusid välja vastuolulise kuulsusega filmiprodutsent Juhan Saul Gross ja kaks glamuurset tšikki. Tegemist oli näituse avamise otstarbeks (Arusoo ja Juure poolt) tehtud performance’iga, kus Juhan Saul Gross kehastas Andy Warholit ja kaks brünetti tšikki kehastasid kahte blondi tšikki. Limusiinirahvas tuli sisse, jõi natuke veini ja kadus. Justkui oleks neil igav.

Kiwa värk

Kindlasti pole väheoluline ka näituse kuraatori Kiwa nägu selle kõige keskel või äärtel. Kiwa on nagu Eesti kunstiilma Sonic Youth, kel on kogunenud tuntust (sümboolset kapitali) ja kes oma tuntust siis lahkelt jagab ja sellega ka mõjutab. Kiwa tegutseb mitmel väljal: helikunst, kirjandus, varasemast ajast ka video, -maali- ja performanskunst. Märksõnadeks veel popkultuur ja sellesisene morbiidne huumorikool. Ka käesolev noortenäitus on mitmeplaaniline sündmus, mis paljuski tegeleb Kiwa poolt siin-seal välja öeldud või puudutatud teemadega.

Kiwaga on seotud ka teatav esoteerika või insaiderlus, kes konteksti ei tea, jääb ilmselt tühjade kätega. Mitte küll alati. Noortenäitusel ka tühjade kätega ei jää. Aga konteksti võiks teada, sest see on päris huvitav.

Janar Ala


Artikkel