Avaleht

"NoNo Wave!!!" Eesti Ekspress 5.6.2009

Hedonistlik noor kunst on tulekul, arvab Raoul Kurvitz.

Näitus “No Wave” vaala galeriis, kestab 9. juunini.

Need ajad, mil eesti noorema kunstnikkonna tunnuslikemaiks esindajaiks näisid olevat tigedad ja vinnilised, pesemata juustega ning plastmassist õlletopse pidevalt ümber ajavad grungenoored, paistavad olevat otsustavalt ümber saanud. Majanduskriisi tingimustes, kui vabariigi rikkaimadki kodanikud õnnetul ilmel püksirihma pingutavad, astub uusim kunstnikepõlvkond ootamatult esile hoopis täies hedonistlikus hiilguses, pillavuses ning glamuuris.

Null-nullindate aastakümnend, mis nüüdseks hakkab lõpule jõudma, on rahutukstegeval moel jätnud senini endaga kaasa toomata vähegi tähelepanuväärseid uudsusi mis tahes pop-valdkonnas, olgu see kunst, muusika või sotsiaalseid liikumisi puudutav. Peaaegu kõik novaatorlused on vähegi tähelepanelikumal vaatlusel kas “Nu’deks” või varasemate ilmingute taaselustamisteks osutunud – kokkuvõttes sedavõrd tunnuslikul määral, et kogu kümnendi võikski popi seisukohalt üdini üheks Nu’ks või varasemat kogemust retrospektiivselt läbielavaks taandumisperioodiks tunnistada, kogu Läänemaailma ulatuses reaktsiooniliselt pealetungiva uuskonservatiivsuse foonil veel pealekauba.

Popkunstnikul ning nüüd kuraatoriambitsioonidega esile astuval Kiwal on aga sellises olukorras õnnestunud sooritada tõeline kübaratrikk. Nagu seitsmekümnendate lõpuski, mil nii kaasaegses kunstis kui popmuusikas asus valitsema hirm igasuguste avangardsuste edasise ärajäämise asjus ning seda paanilisem “uute lainete” leiutamisbuum, vaatab Kiwa kui kõikvõimalikes avangarditormides karastunud kunstilaeva-navigaator binokliga üle kogu olemasoleva vetevälja ja raporteerib sedapuhku: “Kapten – silmapiirist silmapiirini – ei ühtki lainet!” Ja ainsa võimaliku, omaenda veesõiduki paigaltliikumise jõnksatusega vallale päästetava laine ta vastavalt ristibki: “No Wave”.

Vastav mõiste pärineb otseselt 70ndate lõpust, tol hetkel “surnuks” kuulutatud punkliikumisest, mis aga uue kümnendi jõulise majandustõusu tingimustes juba paari aasta pärast kogu järgnevat dekaadi ülivärvikalt ilmestama asus – nii uusekspressionismi, transavangardi, gooti-rock’i, industrial’i, happening’i ja performance’i uut tõusu ning paljut muudki on põhjust vaadata just nimelt tolle “mittelaine” poolt vallapäästetud impulsi valguses.

Kiwa oma andywarholliku pop-taiplikkusega on olukorra teraselt ära tabanud ja käesoleva kümnendi lõpuvaikelust tõenäoliselt ära napsanud kogu tunnusmärgi järgnevat dekaadi ilmestama asuvale pop-tunnetuslikule põhjale. Ainuüksi kõnealuse “mittelaine” äradefineerimise kaudu võiks lugeda tema projekti end ajalukku vägagi tõsiselt sissekirjutanuks, kui seda vaid ei tuhmistaks määratluse liiga üksühene ülevõtt. Ja siinkohal ei jäägi muud üle kui tulla pisut appi: tuginedes Kiwa kuraatoritekstis esiletoodud null-nullindate aastate kahekordse eituse koodi võimalikkusele, ristiksin nähtuse siiski ümber. Mitte No, vaid NoNo. Nagu SoHo, kui pop-maailma kultuskeskkonda veelgi enam sisse tungida. Neid nulle, neid nihilisatsioone või “eitusi”, on lõppeva kümnendi nimetuses ju kaks! NoNo Wave, niisiis.

Jah, ning parafraseerides Kiwa kuraatoriteksti – kolmandat No’d pole lähima tuhande aasta jooksul tõepoolest kellelgi vaja.

Näitusel väljapandud tö&o uml;dest: tõtt-öelda oleksid need võinud olla kõvasti paremad. Kuid see ei loe: oma NoNo-lainelisuse on projektis osalevad kunstnikud igastahes tõestanud, reserveerides oma tegeliku avanemispotentsiaali mitte niivõrd käesolevas ajas kui järgmises kümnendis. Väljapandud kunstiteostest olulisem on praegusel juhul nähtuse kui niisuguse ümber lausa kunstnikeliikumisena avalduv potentsiaal, mis näituse avamiselgi selgelt oli tunda.

Lähitulevikus saame me tõenäoliselt näha silmatorkavalt ulatuslikku ja jõulist, täiesti uue põlvkonna kunstnike tegevustsüklonit, mis käesoleva, “silmapiirist silmapiirini laineteta” vetevälja ümber ning selle kohal, ning ehk ka veepinna-alustes süvikutes just käesolevail hetkil on koondumas.

Ja et sel kombel oma tegevust alustav kunstnikkond sedapuhku mitte üksnes oma hermeetilisse iseolemisse kapselduda ei kavatse, samuti mitte tigedik-virilalt positsioonilt “sotsiaalkriitilise” kolekunsti aedikusse laiema avalikkuse põlguse ja sõimuga vastakuti puskimisele-suskimisele keskenduda, selle kinnituseks kogu ürituse kahtlemata kõige efektsem etteaste ning kontseptuaalne kunstiteos Suicide Blonde’ilt ehk Maria Juurelt. Nimelt libises kesk niigi elavat ja meeleolukat avamismelu seltskonna vahele oma pompoosses täispikkuses klassikaline limo, sellest välja astumas kõige stiilsemalt stiilsemas glamuurlikkuses seltskond moeka härrasmehe ja kahe mega-tšiki kujul ning armulikul ilmel promeneerimas kohaletulnud kunstnikkonna ning väljapandud taieste vahel. Tegemist muidugi lavastusega – kehadublantidega Suicide Blonde’ile endale, kes limo tumendatud klaaside tagant end lõppkokkuvõttes ei näidanudki, kuid kelle isiklikus glamuurses ning kunstilises toimepotentsiaalis ei maksaks mitte kellelgi hoopiski mitte kahelda.

Sotsaiaalkriitiline mürginool, mõnitus nii “nõmedate rikkurite” kui majanduskriisis vaevlevate reakodanike aadressil? Oh ei, pakun ma. Hoopis rõõmsalt hedonistlik, tegelikult üpriski odavate vahenditega läbiviidud mõistaandmine, et kunstiprotsessidest osavõtt ning miks mitte et ka endale mõne kunstiteose soetamine kõige eksperimentaatorlikemailtki näitustelt võiks olla endaga vähegi tome tuleva keskklassi-kodaniku enesestmõistetav lõõgastustava. Viisteist minutit glamuuri ja lõbusat eneseirooniat – see peaks olema jõukohane olema kelle tahes meist – ja just nimelt et majanduslanguse tingimustes!!!! Edasine on juurduv kultuuriharjumus, kunstiprotsessidega kaasamõtlemine ja üld-humanistlik eneseteadvustamine küpsuse poole püüdleva demokraatia eetilis-esteetilises semioosises.

Lõppegu nutt ja hala – imetoredad ajad ootavad meid ees, arvan ma. NoNo laine on vallale päästetud, terve põlvkond tegutsemistahtelisi kunstnikke oma MitteMitteTegutsemistega järgmisse kümnendisse paotamas ust.


Artikkel