Avaleht
"Ado Lille anonüümsed aktid Vaalas" Eesti Päevaleht 4.8.2009 Hämmastavalt vitaalse Ado Lille uuelt näituselt leiab kahe viimase aasta loomingut. Aktimaal on nõudlik maalikunsti žanr. „Anonymos” on Ado Lille näituse pealkirjaks ilmselt seepärast, et aktimaal taotleb harva modelli portreelist sarnasust või psühholoogilist lähenemist, seda enam Lille puhul, kus näod on vaid maskid. Lille looming on jagunenud kaheks: abstraktsed maalid ja erootiline graafika. Nüüd on ta maalis ühendanud akti- ja varasemast tuntud erootilised motiivid. Tegelikult peab ütlema, et tema aktides pole erilist erootikat. Pigem on modell talle maalilistele probleemidele lähenemisel ettekäändeks.
Akrüüli ja pigmendi kooslus annab huvitavaid pastoosseid faktuure. 1990. aastatel polnud erootika enam tabu ja ka Lille huvi vaibus. Sigmund Freud on võrrelnud unenägu kirjanikuga, kes peab looma teoseid tsensuuri tingimustes. Freudi jaoks töötab sisetsensuur ka unenägudes ning siit tulenevad unenägude sümbolid ja allegooriad.
Samal ajal ei saa öelda, et Lillel puuduks sisuline plaan. Näib, et ta ongi saanud inspiratsiooni unenägudest – vastava pealkirjaga maalil on alumises vööndis magaja alateadlikud hoovused. Siis „Kolmas”, kus stseenis on keegi üleliigne. Kahel maalil, mis kannavad salapärast pealkirja „B&M”, näeme intiimses läheduses naisi.
Lille maalikeel on keeruline ka siis, kui ta teeb abstraktset kunsti. Tähelepanuväärne on maal „Puzzle”. Vaatamata näilisele spontaansusele on tema maalid kalkuleeritud. Tundub, et ta on teinud maali tarvis palju mõttetööd ja visandeid. Kunstnik ei pelga suurt formaati, kuid selle maaliks komponeerimine pole lihtne.
Vanameisterlikud joonistused
Sama on täheldanud ka Harry Liivrand: „Kui Lille figuratiivne graafika on fantasmagooriline, siis oma maalikompositsioonides jääb ta kujundit konstrueerides reaalsuse pinnale, kuigi ikonograafiliselt tulevad maalidesse üle kantud näopartiid ja mõned kehapoosid juba graafikast tuttavad ette.”
Näituse teisel korrusel ongi lausa vanameisterlikult mõjuvad Lille aktijoonistused, kus ta kasutab kriiti ja sangviini. Need on midagi rohkemat kui krokiid. Teisalt võib neid võtta ka kui aktimaalide ettevalmistavat materjali. Ei usu, et enne tegi ta maali ja kordas selle fragmente joonistustes või graafikas.
Ado Lill on tegelikult lõpetanud Tartu ülikooli õigusteaduskonna, kunstis on ta end ise üles töötanud, õppinud vaid ERKI ettevalmistuskursustel Alex Küti käe all. Ta on töötanud riigiasutustes ja alles 1988. aastast sai ta nautida vabakutselise kunstniku elu. Tema vitaalsus hämmastab: näitusel on vist kõik tööd valminud viimase kahe aasta jooksul. Loodame, et näeme veel mitmeid tema isikunäitusi.
Ants Juske
Artikkel
|