Avaleht

"Kümme kasti ja võit" Sirp 20.11.2009

Nad meenutavad võidukat nelikut mõnest kangelaskoomiksist. Jevgeni Zolotko ehitas monumentaalskulptuuri-installatsiooni Vaala galeriisse, nagu oleks endistesse tootmisruumidesse tootmine tagasi toodud. Jõupingutus on üliinimlik, ajavõidu nimel läksid käiku paisuvaht keevisena ja hambaorgid neetidena, et ühendada tsemendi-savi halle detaile. Vanemskulptor Toomas Mikk jättis musklitöö  nooremskulptorile ning viimistles installatsiooni peamist löögirusikat, sõna. Ta peitis oma telegrammstiilis sõnumid nagu planeedil Trafamalgore kümnesse puust kasti. Sõnumi lugemiseks tuli teha seda, mida Indiana Jones nii hästi teha oskas: kastikaas klambri roostetanud vasturauast üles tõsta ja sõnum ära lugeda. Kuraator Ki wa kirjutas tosinaleheküljelise saatebrošüüri „Hall signaal. Kaart” ja konferansjee Jaan Lüsi juhatas näituse sisse.  Jevgeni Zolotko arust kujunevad näituseavamised piinlikeks momentideks, mille eest alkoholiklaasi taha peitu poetakse.

Sellise võimaliku fiasko asemele tõusis Jaan Lüsi populaarteadusliku loengu triumf. Kiwa on Eesti kunstinäituste tuntud kangelane, aga kust universumist kargas välja Jaan Lüsi? Tõele au andes ei ole õige seda näitust sellise meelelahutusžanri nagu koomiksi võtmes kirjeldada. Ehk ainult poolenisti, sest Toomas  Mikk hindab kultuuris meelelahutuse ja kultuuri tasakaalu, mida ta Kurt Vonneguti raamatutes imetleb. See valem jätab küll mulje, et meelelahutus ja kultuur on vastandid, ent valemit kultuur = meelelahutus + kultuur = meelelahutus + (meelelahutus + kultuur) = meelelahutus + (meelelahutus + [meelelahutus + kultuur]) järjekindlalt rakendades võime summa viimase liikme „kultuuri” iga kord uuesti meelelahutuseks ja kultuuriks lahutada. Sedasi lõpmatuseni  jätkates läheneb kultuur nullile. Jevgeni Zolotko on märganud, et valemist kultuur = meelelahutus + kultuur meelelahutust välja arvutades saame meelelahutus = kultuur – kultuur = 0. Õiglane väärtus tühisele asjale.

Seepärast ei anna Jevgeni Zolotko oma vaimule puhkust, ei kuula lõõgastuseks hiphoppi, vaid inspiratsiooniks Bachi. Tema tööd kätkevad keerukaid protsesse, mis vaatamisel ununevad, nagu ununevad sümfoonia helikäigud kuulamisel. Need protsessid võivad kaotada algmõtte ja mitte kuhugi jõuda, ent kutsuvad endale järgnema, ennastunustavalt uitama nagu hektaritele laiali laotatud mahajäetud sõjaväerajatised Tartu Hiinalinna taga, kus Jevgeni Zolotko poisipõlve veetis. Tema elulugu vahele jättes jõuame Tartu uude galeriisse Noorus, kus Jevgeni Zolotko istus suvel valvurina kaheksa tundi päevas. Ta avastas, et galeriivalvuri ametipost on avastajate ja leidurite  loodud, kes satuvad publiku otsingul meie dimensiooni. Ta hakkas nende kohta mõttelist kartoteeki pidama. Ta märgistas Jaan Lüsi tärniga, kes oma jutuga justkui HALLI MÜRA ja Musta Karpi kehastas. „Inimesed, usumehed ja filosoofid ei tea ise täpselt mida nad selle all mõtlevad, kui maailmast kõnelevad,” väidab Jaan Lüsi. Kes nimetab seda ruumiks, kes jumalaks, kes kosmoseks, aga täpset definitsiooni ei oska keegi  anda. Ainult teadlased teavad, millest nad räägivad, sest nad defineerivad. Ent ka nemad ei tea seda tegelikult, vaid aina otsivad. Tegelikult on kõik üks keskkond, mida võib tähistada sümboliga Q. Maailma, mida me tunneme, võib tähistada näiteks numbriga 1. Siis see, mida me ei tea, on Q – 1 ja kogu maailma väljendab avaldis 1 + (Q – 1). Küsimuse peale, mille poolest on keskkond parem mõiste kui ruum, jumal ja kosmos, vastas Jaan Lüsi, et ei  olegi, igaüks peab oma filosoofia ja usu juurde kindlaks jääma, sest igaühel on õigus. Küsimuse peale, kuidas see kõik on seotud näitusega, vastas Lüsi, et mitte kuidagi. Ta on lihtsalt ise must kast, mis halli müra tekitab.
Tõepoolest, kahe loengutunni jooksul käis ta järjest oma aknalauale kuhjatud materjalist lisa otsimas ning installatsiooni element „retort” täitus loenguteksti lehekülgede, prillitoosi, ajaleheväljalõigete, tühjaks kirjutatud markerite,  brošüüride ja muude esemetega avastajate ja leidurite dimensioonist, need segunesid kui segatult savikägarate vahel. Kõik see kulges seisval konveierilindil pimeda kaamera juurest virvendava monitorini. Otsisin vastust küsimusele, mis on NIK H, ja Kiwa brošüür vastas, et „ruumigeneraatorid on jäljed iseenda eksisteerimiseks loodud ruumi genereerimisel iseendale eelnenud ruumi tekkimisel tekkinud jäljed, mis olid olemas enne iseend”.

See näitus kehastab teaduse, tehnika, tootmise, kultuuri ja kunsti võidukäiku. Kuidas kujutada kreeka rinnakat ja tiivulist marmorvõidujumalannat, laskmata end eksitada kommertsettevõttel Nike, mida hääldatakse „naik”? Eks ikka tsemendist kõhuka kõnepuldina, tiibadeks kaks tsementlippu, kreeka keeli Νικη (hääldatakse „niike”,). Protsess algab sisendist (segu segav labidas ühel videoekraanil) ja lõpeb väljundiga „NO OUTPUT” ehk  rahvalikult öelduna „jällegi on tühjad peod” (teisel videoekraanil). Näitus oli helge, selge ja läbipaistev kui protsessid, mis meie elu päris elus kujundavad. Sellisest kõnepuldist oleks oivaline tervitada selletaoliste protsesside oodatud ja samas ootamatuid tulemusi nagu Solaris, päikesetõus, Vabadussammas, Vabaduse väljaku auk, pronkssõduri retk, Võidu ilmumine rahvale Vaala kõhus. Meist ja meie protsessidest jõuavad tulevikku  sealsete arheoloogide vaatlusmärkmed Toomas Miku kastides. Viimased pakuvad peaparandust Jevgeni Zolotko võidupohmellile. Need kaks skulptorit vaidlevad omavahel, kas neist kastidest võib leida meid, kelle avastasid nemad, või neid, kes leidsid meie jäänused. Kas minimalism on see, kui kastides on hästi natuke, või see, kui need on tühjust täis ja kastide vahemaa pausist pungil. Taas käivitasid nad loomingulise protsessi. Kes sündiva  loomingusaavutuse ära seletamata jätab, Kiwa või Jaan Lüsi?

Andri Ksenofontov

Artikkel