Avaleht
"Oleme kõik hullud, keegi pole normaalne " Postimees 30.11.2009Paradoksaalsel kombel avati näitus «Minu kallis paranoia» samal päeval, kui Tallinnas peksti kurikaga naisi. Mis toimub? Kus me elame? See pole ju normaalne, mõtlesin sama päeva lõunal, enne kui sammud Vaal-galerii poole seadsin. Mis on normaalne? Kes meist on normaalne? Kas te tunnete kedagi, kes tunneks kedagi, kes on täiesti normaalne? Kellel pole ainsatki jaburat kompleksi, sundmõtet... mina õnneks ei tunne.
Jabur, naljakas ja traagiline hullumaja on läbi aegade nii filmide kui raamatute jaoks loendamatut ainest pakkunud. Hullumajas istumisega on teatavates seltskondades uhkeldatud ja teistes ringkondades on seda koledal kombel häbenetud.
Vaala uksest sisse astudes satute te ülerahvastatud hullumaja palatisse, kus suur osa patsiente üksteisest üle üritab karjuda, sellest moodustub kakofoonia. Külastaja saab ennast näitusel valges kitlis tohtrina tunda ja pärast ka iseendale diagnoosi panna.
Siin on irooniat, eneseirooniat ja võõrsilt tulnu terava kõrvalpilgu all nähtud süsteeme. Austerlane Karo Szmit on leidnud Tallinnast kivituvidest labürindi. Meie, kes me nende tuvide kohaloluga igapäevaselt harjunud oleme, nende kohalolu enam ei märka.
Piret Räni sattus Poola väikelinna ja avastas sealt valvekassid, ta kahtlustab, et need on biorobotid, kes salvestavad kõike. Piret polnud täheldanud midagi häirivat tuvides, mis Karole kohe silma hakkasid... sama ebatõenäoline on, et kõnealuses Poola väikelinnas elaval kunstnikul biorobotitega mingi salasuhe tekiks. Kutsuge võõras inimene külla ja ta ütleb kohe, mis on valesti.
Need olid ainult mõned näited, aga eks igaühes meist peitub raevunud, hullunud, irratsionaalne alge. Kui peeglist möödudes näete seal koonduslaagritöötaja arg-agarat pilku, vaadake endale julgelt näkku ja tunnistage koletise olemasolu eneses. Vastast ei saa võita teda tundmata...
Anu Ääremäe
Artikkel
|
