Avaleht

"Rein Kelpmani neutraalne keemialabor lõuendeil " Postimees 2.2.2010

Maal, mille Kelpman on pealkirjastanud kui «Hapukoore sinine lehekülg», võtab tegelikult väga hästi kokku terve kunstniku loomingulise kreedo. Protsessi- ja protsessioonikunstnikuna on tema tegevus heas mõttes jätkusuutlik.

Eksperimentaatorina on ta pigem keemik kui maalikunstnik, sest nõnda palju aineid lõuendil kokku segades tekitab tunne, et valmimas on uus versioon Pan Kleksi Akadeemiast. Tema tööd pole pelgalt maalid, vaid pigem segatehnikas teosed, mis sündinud keemiliste reaktsioonide tulemusel.

Kelpmani kadestamist väärt oskuseks on ka see, et ta ei mängi maalikunstis sõnadega, vaid hoopis tehnikaga. Vähemalt ei tavatse ta oma töid allkirjastada väljendiga «Nimetu», nagu paljudel noorkunstnikel kombeks.

Kelpmani tööd on suures osas võrreldavad 1903. aastal Lätis Daugavpilsis sündinud kunstniku Mark Rothko maalidega, kes pärast sürrealistlikus mõjuväljas töötamist jõudis isikliku stiilini, mis koosnes peaasjalikult ähmastest horisontaalsete servadega määratlemata ristkülikutest.

Hingesugulane Lätist

Sarnaselt Mark Rotkoga armastab Kelpman kasutada oma töödes numbrite sümboolikat, mida on näha ka seekordsel Vaala väljapanekul. Vaataja jaoks on numbrid omamoodi lummavaks objektiks ning eks tegelikult ongi Kelpmani pildid sama neutraalsed ja impersonaalsed nagu numbridki.

Rothko jõudis sellise stiilini 1940ndate lõpul, mis on aga suuresti seletatav ka sõjajärgse avangardi üldise suundumusega, kus kõik kunstnikud kartsid üle kõige maailmas enese kordamist. Vahelepõikena võib näiteks märkida, et ka maalikunstnike liidu president Jaan Elken on tuntud oma maalide nn ülemaalimise tõttu. Kuid see on juba hoopis teine teema ja kontseptsioon. Ju siis uus on unustatud vana.

Kuid võib-olla on Kelpmani üks suuremaid mõjutajaid hoopis metafüüsiline sürrealist, 20. sajandi alguse raudteeinseneri perest pärit Giorgio de Chirico? Sest nii nagu Chirico tööd, sisendavad ka Kelpmani maalid vaatajasse üksindustunnet. Üheks näiteks võiks siin tuua ruumilisusse kalduva taiese «Trepist üles, otse ja vasakule» (2008).

Kunstnikuna on Kelpman absoluutne iseõppija. Tänapäeva maailmas ei märgi see muidugi mingit rolli, sest nüüd võib igaüks olla kunstnik, nagu mõtestas juba 1950ndatel tuntud ameerika filosoofiateoreetik Arthur Danto või kontseptuaalkunstnik Joseph Beuyis.

Üheks Kelpmani suureks plussiks on ka monumentalism – vastasel juhul ei pääseks tema tööd üldse sedavõrd esile ega saavutaks oma kaalukust.

Juba eespool mainitud läti kunstnik Rothko on öelnud: «Maalin suuri pilte, sest tahan luua intiimsuse seisundit. Suur pilt on vahetu sündmus, ta võtab sind endasse.» Sama kehtib Kelpmani loomingulise kreedo puhul.

Kelpman kui märk

Kunstikriitikule jääb võib-olla mõnikord arusaamatuks, miks «tehakse» mõnda asja üle, st joonistatakse või maalitakse korduvalt. Ehk peitub siin taga kunstniku kahestunud isiksus, kes tahab mingil hetkel kustutada oma mälust endise autori ja luua selle taustal uue.

Kunstnik Kelpmani «keel» on väga eriline, kuid samas kõva häälega kõnetav. See on neutraalse olemas olemise «keel», mis sisaldab väga mitmeid allkoode.

Kelpmani sõnum on «märk». Märk nagu näiteks kunstnik Raul Rajangul või Jüri Ojaveril. See märk torkab alati täie iseenesestmõistetavusega silma, just nagu imaginaarsuse värk. Ehk siis ladina keeles via di porre, via di levare («peale pannes ja ära võttes»).

Riin Kübarsepp

Artikkel