Avaleht

"Rein Kelpman – püsivalt truu maalikunstile" Eesti Päevaleht 3.2.2010

Vihjeid tõlgendamiseks annavad Kelpmani abstraktsete maalide lopsakad pealkirjad.

Rein Kelpmani kohta kirjutatakse ikka, et ta on iseõppinud kunstnik. Autodidaktidega on nii, et ega tsunfti sisse pääseda ei ole kerge.

Kunagi rääkisid noored kunstnikud, et juba see­pärast ei võetud neid kunstiringkondadesse vastu, et nad olid õppinud Pariisis. Kunstiakadeemiat akrediteerinud välismaalased imestasid, et kõik kooli õp­pejõud on lõpetanud sellesama kooli. Seal õpivad ka paljud nende järglased. Kõik see tekitab kõrvalt tulnutes komplekse ja viha.

Teisalt olen alati kirjutanud isehakanutest hästi. Neil on oma loomupärane käekiri ja nad on vabad koolitusega tekkivatest stampidest. Kelpman töötas kuni 1987. aastani reklaamikunstnikuna, kuid hakkas juba sel ajal ka maalima. Seda tema perioodi on nimetatud nii naivistlikuks kui ka ekspressionistlikuks. Oma võlu on nendes maalides nii sisulises kui ka vormilises mõttes.

Indrek Hirv, kes on Kelpmanist palju kirjutanud, ütleb: „Kelpman mängib nagu laps.” Teine asi, mida tema puhul märgitakse, on Paul Klee mõju, kes ei varjanudki lastejoonistuste mõ­ju oma maalidele.

1990. aastate alguses muutusid Kelpmani maalid abstraktsemaks. Seda liini on ta järjekindlalt järginud kuni käesoleva Vaala näituseni. Kelpmani abstraktsionism pole lihtsalt siledad värvilised pinnad. Ta kasutab ak­rüülvärve ja mingit segatehnikat, samuti kollaaži elemente.

Värvi puhul võib eelmise rohelise perioodi kõrval vist rääkida kollasest ajastust. Kõik need tehnikad loovad huvitavaid faktuure. Tavalist maali ei taha käperdada, kuid Kelpmani omi tahaks vahel lausa käega katsuda.

Viimne ohe värvile?

See on sama, mis skulptuuriga – et elamus oleks täiuslik, tahad saada ka taktiilset kogemust, kus tunnetad vormi ja materjali. Meenub, et vahepeal muutuski tema kunst kolme­mõõt­meliseks, kui ta maalis puupakkudele.

Kuigi maalid on abstraktsed, saame pealkirjadest vihjeid reaalsusele ja kunstniku inspiratsiooniallikatele. Võtame sellise rea: „Külgtoolide ballett”, „Hapukoore sinine lehekülg” (!), „Pool kolm ja kesköö”, „Olles alati enesest tublisti ees...!”, „Üksi õhtul hämaras” jne. Laulude puhul küsitakse heliloojalt, kumb oli enne, kas viis või sõnad. Sama võiks küsida ka Kelpmanilt: kas pildi pealkiri oli enne peas või tekkis valmis pilti vaadates? Selge on aga see, et mingist sisetundest on need maalitud. Värvigammat ta selleks suurt ei kasuta. Need maalid on pigem protestantlikud kui katoliiklikud. Ainult „Värvilises hinge­tõmbes” on värvi. Äkki ongi see viimne ohe värvile? Või vastupidi: ta kogub õhku, et muutuda värviliseks?

Ants Juske

Artikkel