| ESTENG | ||||||||
|
|
Avaleht"Maalitudengitel tasub silm peal hoida" Sirp 14.5.2010Noorte maalikunstnike ideekonkursi võidutööd näitusel „193 x 282” Vaala galeriis 30. IV – 6. V. Maalinäitusega „192 x 282” oli kohati raske suhestuda, kuid pikemal vaatlemisel hakkasid maalid jutustama lugusid või tõmbasid diskuteerima päevapoliitika üle. Tegemist oli üheksa monumentaalmaali väljapanekuga: täiesti erinevad kunstnikud, teemad, tehnikad ja stiilid. Kõik maalid olid omanäolised ja enamjaolt tuli sõnum hästi välja. Iga neist noortest kunstnikest saab tulevikus kindlasti hakkama suurepäraste näitustega. Antud väljapaneku kõige suuremaks puudujäägiks oligi see, et maalid ei toetanud üksteist ega olnud kuidagi dialoogis, vaid pigem segasid üksteist oma erinevuse tõttu. Kui toetuda kunstnike kommentaaridele, võiks piltidest saada kokku n-ö ühtne jutustus, kuid visuaalselt see nii ei toiminud. Marta Stratskas on kujutanud džunglikujundi kaudu metsikut elujõudu. Kõrval on Kristi Kongi lõuendile lahti harutanud oma hirmud: abstraktne ekspressionism maalikunstis pole surnud! Kadri Erlenheimi maalil on unistus kontserdilavast, kus ta tahaks esineda, aga pole suutnud live-bändi kokku saada. Erlenheimi lava meenutab „Doktor Parnassuse imaginaariumi” ja uduste kulisside tagant võiks leida igasuguseid sündmusi ja eluvorme1. Ta on suure lõuendi osavalt ära kasutanud loo jutustamisel. Karin Allika maalil on hüperrealistlikus stiilis Vabaduse väljak vaatega platvormile, puändina aga puudub klaasrist. Ma arvan, et sellel maalil on tulevikus igasugustel grupinäitustel palju potentsiaali, kuid mulle isiklikult oleks meeldinud siis juba väljak teistsuguse monumendiga. Allika töö kõrval on Krista Sokolova maalitud tema Polymeris toimunud näituse vaade lisandustega. Kunstnik on püüdnud niiviisi tuvastada egotrip’i ja superego kohtumispaiga. Teisel korrusel oli väljas August Saia maal „Wilsneri programm”, kus võitluses on turvaline džiibireklaami esteetika ja banksy’lik ründaja. Ohutunne on maalil küll edasi antud, aga Sai pole suutnud suure lõuendi võimalusi kasutada: lõuendi suurus ei anna sellele maalile midagi juurde. Saia töö kõrval on Liisa Kruusmäe maal Lissabonis tehtud joonistuste põhjal, mille kokkusulatamisel on õnnestunud tõepoolest luua omaette maailm. Maalil kujutatu on nii segamini, et alguses on raske sellesse süüvida, pärast aga lülituda teistel maalidel toimuvasse. Holger Loodus on maalinud peaaegu terve lõuenditäie Rootsi taevast: kerget ja ilusat, küllalt maist, aga pisut maagilist, sotsiaaldemokraatlikku, lootusrikast, täiesti mitte navitrollalikku helesinist taevast. Mart Vainre on komponeerinud tantsupeo, mis on võib-olla Henri Matisse’i „Tantsu” (1910) eesti XXI sajandi teisend. Mart Vainre lakke kinnitatud maal tekitab assotsiatsioone teiste suurte laemaalistaaridega, nt G. B. Tiepologa. Võib-olla on laemaali aeg tagasi? Eestis ei näe praegu laemaali just eriti tihti, nii et kunstniku idee maal ebatavalisse olukorda panna mõjub kohalikus kunstisaalis tõepoolest värskendavalt. Näitust saatis video, kus kunstnikud kommenteerivad maale ja tutvustavad oma uusi nägusid2. Video kasutamine saateteksti lisandusena on suurepärane idee, kuid pärast kunstnike kuulamist oli erakordselt raske säilitada distantsi nende maalidega. Ühest küljest ilmselt seetõttu, et kunstnike antud tähendused (30sekundiliste kommentaaride põhjal) olid nihkes minu peas kujunenud tähendustega, teisest küljest olid maalid aga palju enesekindlamad ja noorele põlvkonnale omaselt eneseküllasemad kui kaamerast mööda vaatavad ja silmi pööritavad pinges noored kunstnikud, kelle kommentaarid mõjusid näitusesaalis säriseva noorusliku jõu taustal kuidagi külmalt. Hoolimata ekspositsiooni hektilisusest, on selge, et noor eesti maalikunst on kirju ja vägagi võimekas. Hoidke neil nimedel silm peal! 1 Vaata ka Monty Pythoni sketši – „Pope and Michelangelo”. 2 Vt videot „193 x 282” You Tube’ist. |
|||||||
|
||||||||
