Avaleht

"Samma teeb sõja poliitiliselt ilusaks" Sirp, 08.02.2008

„Kel on teadus kui ka kunst, sel on ka religioon, kel pole kumbagi, sel olgu religioon!” on kirjutanud J. W. Goethe. XXI sajandil on poliitika nii kunst kui ka religioon. Kuidas muuta poliitika kunsti kõverpeeglis poeetiliseks, on juba iseasi.

Jaanus Samma ei analüüsi oma sõjakontseptsioonis mitte sõda üldiselt, vaid selle tahke ja avaldumisvorme. Seda kõike distantsilt kõrvaltvaataja pilguga, sest temal endal puudub ju isiklik sõjakogemus. Noor tõusev täht Samma, kellest juba mõni aasta tagasi kunstiringkondades räägiti, on küpsenud, kuid ka pisut killustunud. Sellele näitusele on kuhjatud paljutähenduslikke ja ambivalentseid ele­mente, kus üks justkui tapaks teise. On kahur, on jõulukelladega kujundatud orden, on delfii­nid, ruumikujundusliku elemendina palmid ning on graafikat. Kihistuste rohkus annab väljapanekule siiski lisaväärtuse, mille abil vaataja peab ise leidma oma tee sõjani. Sõda võib ju olla ka meis enestes. Sõja mõiste on hakanud selle liigse kasutamise tõttu devalveeruma. Nii ongi kunstis võimalik sõjatemaatikale läheneda kas  camp’i võtmes või siis tõsise dokumentalistikana.

Samma on vaatluse alla võtnud vabamüürluse sümboolika ja kodeeritud märgisüsteemid, mis teevad näituse kontseptsiooni veelgi keerukamaks. Vabamüürlaste eesmärgiks on peamiselt kõlbeline täiustumine. Ka Samma püüab oma loomingulises sõjamöllus vabamüürlusele toetudes ise abi saada ja ka maailma parandada. Kuid Samma käes on vabamüürlaste märgikombinatsioonid muutunud dekoratiivseks graafiliseks seinamust­riks.

Sammale meeldib uurida: ta loob ka oma kunsti uurijapositsioonilt. Samas on tema tööd mängulised. Meenub kunstniku 2004. aasta näitus „Olendite anatoomia” Draakoni galeriis. Ka sõjast on Samma käes saanud omamoodi hullus. Arvame teadvat, mida tähendab sõda, kuid enamasti vaid BNSi või CNNi vahendusel teleekraanil. See on see moraalne hullus, mida Michel Foucault ennustas oma teoses „Hullus ja arutus”. Samma on muutnud sõja apetiitseks, nii et kõik tundub kohati liiga ilus ja romantiline. Loomulikult on tore suures palmimeres ringi uidata ja kujutada ette, et viibid Vietnami sõja tagalas, kus iga kauni palmi taga võib sind keegi varitseda.

Sõdurid, mundris ja relvaga mehed, on millegipärast kujunenud ikooniliseks kujundiks homoerootilises tähenduses. Ka Samma väljapanekus torkab silma see tendents. See pole küll päris see, mida on kujutanud geikunsti staar Tom of Finland, aga palju puudu ei jää.

Psühhoanalüütilises käsitluses kiputakse sõda üheselt tõlgendama, kuid Samma teeb kavala nükke ja räägib sõjast ümber nurga. Nii jääbki vaatajal avastada sõda oma mõtetes ja hinges.

Riin Kübarsepp

Artikkel