Avaleht

"DeStudio toob silmad väljapanekule" Postimees, 13.02.2008

Pärast tosina-aastast pausi esinevad kaks Eesti tuntumat fotograafi Peeter Laurits ja Herkki Erich Merila taas DeStudiona.

Homme Vaal galeriis fotonäituse «veetlus@õõv» avavat DeStudiot on nimetatud moodsa fotograafia maaletoojaks Eestis

Mis de-tegemist vajab, et DeStudio uuesti kokku tuli?

Eesliide de- oli de-gelikult olemas juba enne DeStudiot. Tal on palju tähendusi ja meile sobivad nad kõik. Detegemist vajavad: Desdemona, depressioon, dekadents, derealisatsioon, destillatsioon, depersonalisatsioon, dementsus, delikatess, detsember ja kamoon… Dekameroon.

Näituse pealkiri on «veetlus@õõv». Kas pinge nende kahe vahel on see, mis ei anna hingele rahu?

Praegu on tosina aasta tagusega mõningaid puutepunkte, need on nagu ühe pikaleveninud peo erinevad otsad. Üheksakümnendate algus oli nagu ettevalmistus pubekate lausjoominguks, tassiti kokku niipalju joovastavat, kui käsi kandis.

Tookord formuleerisime seda nii, et kapitalism ilma oma kriitikata saab kuuluda ainult sellesse sajandisse, kus isegi Lenini vanem vend veel pommi ei meisterdanud. Nüüd aga on pohmakas, aeg maksta arve ja katsuda depressiooniga toime tulla.

Kõige mugavam on apelleerida mälukale või aegumistähtajale. Praegu elame sellisel hiilivat sorti vaikival ajastul, kus inimesed loobuvad vabatahtlikult oma õigustest ja vabadustest, just nagu sellesama vaimurahu nimel.

Veetlus ja õõv peavadki pinges olema, see on väga hea, kui nende vahel toimub hästi palju dünaamilisi protsesse. Ja ega see teisiti ei saagi olla.

DeStudio on skisofreeniline isik, kahe pea ja mitme käega. Selle näituse puhul on oluline küsida: mitu silma DeStudiol on?

DeStudio ei ole meie kahe summa, vaid keerulisem konstellatsioon. Meie koostöötamise meetodeid on palju rohkem kui meid endid. DeStudio silmade arv on muutuja. (PM)

DeStudio

«DeStudio on virtuaalne autor, füüsilise eksistentsita kunstnikuisiksus, mis sündis 18. augustil 1992 fotograafide Herkki Erich Merila ja Peeter Lauritsa ühistest katsetustest massimeedia vallas. /.../ Peamisteks eesmärkideks on olnud autoriisiksuse dekonstruktsioon, ebapopulaarsete ideede kontraband popkultuuri ning piiride segamine kunsti ja mittekunsti, üleva ja madala, Kaini ja Abeli vahel.»

Allikas: Sorose kaasaegse kunsti Eesti keskuse 1. aastanäituse 1993 kataloog.

Urve Eslas