Avaleht

"Karvane keel" Internetiajakiri Femme.ee, 20.02.2008

Karvane keel on üks esimestest piltidest, millega näitusel silmitsi seisad. Mina näiteks ei saanud päris tükk aega sellest edasi. Sest see naelutas maasse (tahaks öelda, et sõna otseses mõttes).

Vaatasin ja naersin. Näitsik galerii asjalikest ruumidest piidles juba kahtlustavalt. Kaasasolevad sõbrad seadsid mu kainuse küsimärgi alla. Mina ikka vaatasin ja naersin. Pagan teab, miks.

Olen alati visanud nalja, kui keegi räägib oma karvakasvust, et aga kas sa keelt ka raseerid – ehk nüüd karvast keelt nähes ärkas nali ellu? Mine tea, võib-olla seepärast, aga võib-olla ka seetõttu, et see on üks humoorikamaid ja sealjuures vähem õõvastavaid pilte sel näitusel.

Hambad kõrvas. Karvane silmamuna. Silmamuna keelel. Ebaloomulik auk kehas. Rindadeta naine. Kokkupigistatud talje. Rõve, aga ilus. Kuradi ilus – võiks lausa öelda.

21. sajandil, mil kõike on pildistatud, inimkeha sealjuures ehk kõige rohkemgi, nägin ometigi midagi värsket. Umbes sama tunne oli, kui oled lugenud kooliajal lõputult Underit, Alverit, Koidulat ja Suitsu ning siis antakse viimaks Aleksander Suuman või Ilmar Laaban kätte. Värske. Terav. Ja sõnakas. Kvantiteedita!

Kes vajab värskusesõõmu – ärge maha magage! Võimalus näha-osta vaid 4. märtsini.

Ametlik info:
DESTUDIO TAASTULEK VAAL GALERIIS!
Pressiteade

14. veebruaril kell 19:00 avasid - pärast tosinat pausiaastat - Peeter Laurits ja Herkki Erich Merila taas DeStudiona Vaal galeriis näituse "veetlus@õõv".

Kuuludes üheksakümnendatel esile kerkinud fotograafide põlvkonna eesotsa, oli DeStudiol määrav roll fotograafia uue käsitluse kujunemisel, mis aitas kaasa foto jõudmisele kunstimaailma marginaalalast selle keskmesse. Uuendusliku pildikeele poolest tuntud tandemi tähtsus ei seisnenud aga ainult huvitavates tehnilistes lahendustes, vaid just uudses kontseptsioonis ja lähenemises, mistõttu on Lauritsat ja Merilat peetud ka esimesteks postmodernismi "maaletoojateks".

Lauritsa enda iseloomustuses on DeStudio kui virtuaalne looja ilma füüsilise olemasoluta ning individuaalse ühtsuseta kunstnik. Kõige paremini ilmestab DeStudio loomingut ehk sõna dekonstruktsioon; nende kunagistes eesmärkideski on ära märgitud isikustatud autoripositsiooni dekonstruktsioon ning püüe segada piire tavapäraste vastanduste nagu ilus-inetu, kunst-mittekunst, tõeline-fiktiivne, kultuuriline-looduslik jne vahel. Lauritsa ja Merila tööd tegid huvitavaks ka meediamanipulatsioonid ning mängud imagoloogiaga, töödele on tänaseni iseloomulikuks jäänud nende lavastuslik element.

Käesoleval näitusel "veetlus@õõv" kujutavad Laurits ja Merila ihulist ilma keerutamata, lõhe tajumist rõhutavana. Autorid kommenteerivad: "Me ihume seda vägivaldset ja imelist, mis on seotud tahtega avada silmad, näha näost näkku seda, mis toimub, seda, mis on. Ja me ei teakski seda, mis toimub, kui me ei teaks midagi äärmisest mõnust, kui me ei teaks midagi äärmisest valust."

Nagu näituse pealkirjastki näha, on selgi korral tegemist tavamõistes vastandlike nähtuste kujutamisega. Paaris töötava DeStudio puhul, kes töötavad kord tandemina, kord vastasmängijatena, ei tohiks imestada, et nende huviorbiidis on jätkuvalt vastandlikud kategooriad, emb ja kumb, kumb@emb ja emb@kumb. Tihti on nende vastandlikkus päris kirglik, eriti aga sellel näitusel. "Ei ole olemas ühtki tülgastuse vormi, mille sugulust ihaga me ei võiks ära tunda. Mitte, et õud kunagi võiks segi minna veetlusega, aga kui teda ei suudeta tõkestada, hävitada, siis õud võimendab veetlust."

Innustust on saadud George Bataille´lt, kellelt on laenatud pilku, kehaosi, sõnu ja lauseid.

Näitus jääb avatuks 4. märtsini.

Liisa Kaal

Artikkel