| ESTENG | ||||||||
|
|
Avaleht"Limaskestade poeesia häbitu lihalik hurm" Eesti Päevaleht, 27.02.2008Vaal-galeriis on vaataja ees vana hea meedia-erootiline glämmpunkrokiduo DeStudio.
Sügavad sisselõiked glamuuri kõrgläikelisse ihusse, siredate modellide muteerumine jäsemeti alasile unustatud haamri-lihaks, kubemekarvade kiire levik palgeile ning suhu ja otse loomulikult mustad matsutavad avaused lamaskil kehade intiimsetes õnarustes – kõik see on tagasi pealkirja all “Veetlus@õõv” ning ootab vaataja kaebusi. Laurits ja Merila ei naasnud üksi. Häbitu lihalik hurm, millega fotodel imenduvad teineteisesse vagina dentalis ja jumala kõikenägev silm, annab me aimustele suuna. Ja nii ongi, Georges Bataille’ tõlge Hasso Krulli abiga kaenlas, laovad kaks kaamerameest oma piltidele selga pahelise prantslase pihtimusi, valgustavad modellide rõõsat näonahka dekandendi, sadisti ja elupõletaja surmapõlgava kalkusega, dekoreerivad seda tülgastuse rekvisiitidega ning valavad finalistlikke varje tegevustesse, mis helgemates kõlavärvides võiksid endast kujutada vaid põgusat pärastlõunauinakut. Aga ei, DeStudio fotodel on iga magaja üksiti surnu või siis näitleja elik modell, kelle tegelikust hukkumisest tööpostil saab alati kokku lappida kunstikünnist ületava uudise. Kaks küpsesse ikka jõudnud küünikut otsivad oma keskikka jõudnud fänne. Või on seal midagi rohkemat? Tšikid võitsid Visuaalses plaanis ehk mitte eriti, näituse tugevuseks on hoopis eemalt äratuntav trademark, bränd, mille edasikestmise eest kunstnikud hoolt kannavad. Ning selle elujõu allikaks on seik, et keelt suhu või kõrva ajav himur mürsik äratab vaatajas alati konflikti: kahetise hoiaku liiga lähedale tulnud limase, sekreeti nõrguva roosa organi ees. Pildile jõudnud genitaal aga suisa pritsib küsimusi siivsuse distsipliinist, milles varjumine seksuaalsuse ontlikumatesse metafooridesse võrdub enesekastratsiooniga moraali surmakalbe palge ees. Paradoksaalselt osutuvad aga destudioosused ise moralistideks. Nende hukkamõistu pälvis juba hea poolteistkümmend aastat tagasi reklaamikeele räige koormamine liimendava hedonismiga, mis pidi püüdma nii tarbija pilku kui ka raha. Seksuaalsuse jäägitu teleporteerumine ja iibe kukkumine ei jätnud selle protsessi põhjalikkuses kahtlust, ajakirjade kaanepiltides ja hulgimüüjate turu-slängis oligi seesinane kurjam, mida Laurits ja Merila omal ajal võtsid vaevaks nuhelda. Nüüd, tosin aastat hiljem, võime lugeda nii tibusid kui ka tšikke. Ja mis me näeme? Tšikke on rohkem! Üle aastate uuesti silmitsi sattudes on DeStudio ilmasambad üles korjanud endiste aegade kõnepruugi ja tämbri, teemad ja hitidki. Tugevnenud on aga sürrealismi tonaalne kese, volüümid kaarduvad eemale klantsiva esteetika aasimisest ja tungivad süvitsi armilises inimkehas pakitsevatesse haavadesse. Objektiiv ei põlga karvu ega kortse, siseneb uurival pilgul kapillaaride kaudu kudedesse ja laseb fotopaberile laiuma limaskestade tuksleva poeesia. Ei adu enam meediakriitilist seisukohavõttu, nüüd sulgutakse iseenda haigustesse ja metamorfoosidesse. Tšikid on võitnud, Anu Saagimid ruulivad ja Eesti otsib Nokia asemel superstaari – milleks veel rusikatega vehkida? |
|||||||
|
||||||||
