| Ei soovi küll siinkohal alahinnata tema loomingut, pigem vastupidi, kuid märgistaksin Laurentsiuse maailmavaadet kui «disaini purismi».
Ühel hetkel on kõik esteetiliselt nii puhas ja täiuslik, kuid kõrval lokkab narmastes plekk-kollaaž, mis kuuluks justkui iga hetk hävitamisele.
Ilu on ortodoksse esteetika võtmesõna, mida on oma varasemates artiklites kirjeldanud ka kunstiteadlane Eha Komissarov. Seda on loetud kõikide inimväärtuste aluseks.
Loominguliselt üksi
Tuleb tunnistada, et tandemid tihtipeale ei püsi. Olgu selleks siis Laurentsius & AD või Tommy & Laurentsius. Laurentsius on alati olnud (loominguliselt) üksi ja selleks ta ka jääb. Pigem võib tema maalilisi keerdkäike võrrelda Mall Nukke teostega, kes samuti eksperimenteerib erialaspetsiifiliste materjalidega.
Laurentsiuse puhul tuleb kindlaks jääda Roland Barthesi tõekspidamisele, et kunstnikud on motiveeritud säilitama oma positsiooni kultuuris tänu mõistetamatule müüdile, mis ümbritseb kogu tema tegevust.
Laurentsius pole kunagi tahtnud olla autoriteet. Pigem põeb ta pidevat autoriteedikriisi, mis on endiste neopopparitest postmodernistide seas suhteliselt harukordne.
1990. aastate maalikunsti kirjeldamisel on korduvalt esile toodud glamuuri, millesse on segatud ka Laurentsius. Ometi on tema teema märksa filosoofilisem ja sügavam, kui näib. Jean Baudrillard kasutas meediakunsti kirjeldades mittepeegeldavuse mõistet, mis on allutatud kunstniku lõpututele fragmentatsioonidele. Antud väljapanekul osutuvad nendeks erinevad vaasid, millesse on paigutatud kallad.
Tähtsad vaasid
Kuigi autor tunnistab, et toetub siinkohal ühe oma kunsti-iidoli Robert Mapplethorpe’i lillefotodele. Samas lähtus Mapplethorpe oma herbaariumit tehes hoopis 20. sajandi algupoole saksa skulptorist ning fotograafist Karl Blossfeldtist.
Laurentsiuse 2004. aastal erinevatest puuviljadest loodud sari «Yummy» on praeguseks möödanik ning sellest on jäänud vaid suur «arm».
«Armist» ja/või «armust» pole aga vaja rääkida, sest Laurentsius jätkab lihtsalt glamuurse kõrgkultuuri esinduslikkusest lähtuvat väljendussüsteemi. 1993. aastal Tommy & Laurentsiuse jõupaberil valminud taies «Meri kristma» on möödanik, sest tema meelest püsib kunst vaid hetkes ja kõikehõlmavas eksperimenteerimislusti protsessis.
Laurentsiusele on oluline esmapilgul tühipaljas mateeria, mis peegeldub ka tema näituse laineplekist teoses, mis on parafraas ameerika popkunstniku Robert Indiana ikoonistunud taiesest «Love». Kokkuvõttes osutuvad Laurentsiusele märksa tähenduslikumaks ikkagi vaasid. Seekord mitte raamid, sest need lihtsalt puuduvad.
Kogu pöörase maalikunstiprotsessi tragöödilise arengu juures püüab Laurentsius jääda ise tõsikindlaks, keskendudes klassikalisele vaikelule madalmaade 17. sajandi maalikoolkonna võtmes.
Laurentsisuse töödes on alati stiili ja kvaliteeti, aga mitte kunagi kvantiteeti, sest need pole reeglina tööd, mis on määratud sajandeid kunstimuusemides säilima. Seda tunnistab ka Eesti Kunstimuuseumi varasalv. Ehk peitubki selles nende väärtus.
Riin Kübarsepp
Artikkel | 
