Avaleht

"Laurentsiuse armuarmid" Sirp, 11.04.2008

Lauri Sillaku enda sõnul on see näitus untsu­läinud armastusest. Kujutage ette grafitit, mis on nii kõrge, kui käsi ulatab, ja nii pikk, et parasjagu galerii seinale mahub. See grafiti on oma alusest välja lõigatud, sellest on saanud skulptuur, kohrutatud plekiga üle löödud, neetidega kinnitatud. Ja ometi on võimalik, et kiri „love” on loetamatu. Kui kisada „armastus” häälepaelte katkemise äärel, varjutab esitus sõnumi. Nii ongi mõeldud, untsuläinud armastus.

Lauri Sillaku kunsti võib võrrelda kõigega: ta leiab kõige labasemast inspiratsiooni ja kõige tagasihoidlikumat materjali. Ta on nagu filmi „Ratatouille” rott Remy, kes saab oma kulinaariandele ülendust ära visatud toidust ning ära leierdatud kokandussaatest. Tõsi, ta loeb ka raamatuid. Kulinaarne võrdlus Lauri Sillaku puhul peab paika, sest ka tema töödes on narratiiv sama oluline kui retsept toiduvalmistamises. Ent toit ei ole sellepärast veel untsus, kui seda maitstes retsept ei meenu. Kulinaarne võrdlus Lauri Sillaku puhul ei pea üldse paika selles mõttes, et toitu tuleb teha värskest kraamist ja see ruttu ära süüa, kunst on aga igavene. Toidu puhul retsept jääb ja toit kaob. Kunstis töö jääb, seletused sünnivad ja kaovad kui suits selle ümber. 

Ülelöödud plekk moonutab Robert Indiana ruutu paigutatud tähti „LOVE” tundmatuseni, sama untsus kui eelkirjeldatud grafitikarjatus. Nende vahel ripub Dorian Yatesi fotograafiliselt suurendatud biitseps, mis sarnaneb puhkava peenisega. Selle kõrval on klassikaline portree ovaalses raamis, üleni siniseks võõbatud ja lõhki defloreeritud. Armastusega maalitud ja krakleelakiga kaetud kolp robustse metalli okladis prigistab hammaste vahelt trafarett-jutumulli. Sealt on maha nühitud „love”, jälle untsu läinud. Kulturist Dorian Yates on lahutatud hetero, popkunstnik Robert Indiana on Manhattani melust põgenenud homo, mõlemad elus ja terved. Fotograaf Robert Mapplethorpe, kelle kallaõit Lauri Sillak kopeerib, suri aidsi.

Vaala siserõdule on paigutatud kuus pilti ühest ja samast Mapplethorpe’i kallast, igaüks erinevas klaasvaasis, mis on kokku ostetud täikadelt. Nägemisoptika seaduste järgi on need kujutatud täiuslikult. Ent üks vaas on nii väike, et gravitatsiooniseaduste järgi peaks see ümber kukkuma, pakkudes sama uskumatut pilti kui sambapühak, kes kordagi alla ei saja. Nii habras ja untsuminemise äärel nagu elu. Nii maaliline ja klassikaliselt jääv nagu kunst. Kunst, mis tuleb vastu „Ratatouille’” toidukriitiku Anton Ego imperatiivile: „Üllata mind!”.

Andri Ksenofontov

Artikkel