Avaleht

"Error. Error. Error." Postimees, 07.05.2008


Midagi on valesti. Jälle on midagi valesti. Kusagil on minu osaluseta jälle mingi viga tehtud, mis kogu süsteemi sassi lööb. Kurjakuulutavat signaali «error» edastab mulle iga päev minu vana kokkujooksvate juhtmetega PC.  Sama signaali edastas ka Kiwa kureeritud noortenäitus Vaalas.
Tahaksin arvuti järjekordse hääleka veateate peale aknast välja visata. Nõme, vastik, arusaamatu toanurgas surisev hall kast. Ma ei mõista teda ja ma vihkan teda selle eest: vihkan tema arusaamatuid tujusid ja mõttetuid pretensioone.

Kiwa saatetekst on huvitav ja mõtlemapanev. Ometi tabab mind näitusesaalis küsimus: huvitav, kas ma olen nii vana, et ei saa praeguste noorte mõttekäikudele pihta? 


Äkki oleks tema enda personaalnäitus samal teemal mulle hoopis paremini kohale jõudnud?! Kas ta loopis pärleid sigade ette?!

Ja kes on sel juhul Siga? Kas mina kui juhm lõpptarbija või siis need, kes oskamatusest olemasolevaid võimalusi kasutada on n-ö halvastikäsitletavad ja igavad kodulehed loonud. Ma ei oska sellele küsimusele vastata. Aga valdavalt ei jõudnud näitus mulle kohale jah. Õnneks mõningate eranditega.

Neist räägingi. Näituse tipphetk oli minu jaoks Timo Tootsi «Meediamull». Taies, mis on meie sajandil töötav ja arusaadav ilma igasuguse saatetekstita. Mõistetav ka neile idikatele, kelle arvutioskus piirdub päevalehtede sirvimise ja meilide lugemisega.

Lihtne, geniaalne.... ja tõepoolest töötav asi. Mäletate seda nõukaaegset keerlemisketast, millel ema kõhnuda üritas, kui ta viitsis ja tal meelde tuli ... taustaks massimeediast tuttavad lausekatked, mis võtavad katuse sõitma nagu eeter või kärbseseene-ekstrakt.

Või Delfi või Kroonika või Elu24 või tobedad seebikad. Mull moodustub keskme ümber. Ja meediamulli või muu mulli keskmeks satub see, kes sinna ise roninud on. Kõik on valikute küsimus.

Marit Mihkelsepp ja Marta Kisand olid kahasse hakkama saanud taiesega «Tartu-Helsingi». Kaks lähimat meeldivat linna (Tallinnast vaadates), tõenäoliselt elab üks piiga ühes ja teine teises linnas.  Paraku oli sel hetkel, kui mina näitusele sattusin, Helsingi Levist Väljas – seega jäi elamus erinevatest linnahäältest vaid aimatavaks...  või on Tartu tõepoolest Helsingist nii palju lärmakam linn?!

Liina Guiteri n-ö (pseudo)plakatiseeria oli vaimukas, aga miks see tuletas mulle väga otseselt meelde Liina Siibi loomingut?!  Kalev Vapperi «Isale» mõjus Mark Raidpere kloonina ja Maria Rõhu «Mahavisatud raha» Ene-Liis Semperi aastaid tagasi furoori tekitanud panga-performance’i haleda reainkarnatsioonina. Ene-Liis pani ju palju suurema rahasumma otse Eesti Pangas põlema!!!!!

Näitusel toimub ka eriüritus (vaata boksi ülal), mille ajal saab ka tõenäoliselt Kiwale ja teistele asjaosalistele igasuguseid küsimusi esitada ning see võib teadagi võhikute jaoks nii mõnedki seni suletud uksed avada ;-)


Anu Aaremäe


Artikkel