|
Kiwa kureeritud „1 error 1 reaalsus”, noore kunsti näituseprojekt Vaala galeriis, on järjekordne põhjendusega varustatud noore kunstimoe kollektsioon, katse tuua esile midagi, mis ühendab uut kunstnike põlvkonda. Sellised väljaastumised on alati intrigeerivad, niisiis küsin kuraatorilt konkreetsete tööde, nende autorite ning kogu ideoloogilise taustsüsteemi kohta lähemalt.
Loore Emilie Raavi töö „Järgmine põlvkond” on näituse üks sümpaatsemaid: installatsioon suurtest kaitsevärvi munadest. Siiras teos, meeldejääv visuaalne ja tähenduslik kujund (kas järgmine põlvkond on kaitsepositsioonis või eelistab kamuflaaži?). Kuidas sinu kui kuraatori meelest see töö näituse kontekstis toimib?
Minu jaoks räägib see töö eelkõige militariseerumisest, inimeste turvavajadusest tekkinud usust lubada militaarkägu oma õue munema, kusjuures pole ennustatav, mis elukad nendest munadest kunagi kooruda võivad. Politseiriigi ja sõjaväelise diktatuuri teke ei ole kunagi inimlik ja kodanike huvides. Militaristlik kamuflaaž ja munakuju on vaid vorm, sisu on hoiatus, tõsi küll, järjekordse hirmudiskursuse loomine.
See näitus on tekstidest ja infost – kohati minu jaoks ka mõttetust infost, vt Chaneldiori töö, mis tundub nagu loomaõigusluse, ühtlasi Loore seisukohavõttude paroodia – üleküllastunud. Chaneldior teeb tüüpilist praegu trendikat uuriva ajakirjandusega lähedast kunsti, tuues näitusesaali infograafikud kährikujahi statistika kohta ning teavet selle nüüdseks parasiitlikuks loetud võõrliigi Euroopasse jõudmise kohta. Kas sinu jaoks ei ole Loore puhul oluline fakt, et tegu on Eesti juhtiva loomaõiguslasega? Noore autori kunst on sellest ideoloogiast kantud. Miks pole seda vähemalt minu jaoks üliolulist fakti näitusevaatajale teada antud?
See on iga inimese enda südameasi, mis piirini ta on vägivalla vastu. Kas sina tapaksid väikse armsa paelussi ja kaitsetu täi? Tapmine ei saa kunagi õigustatud olla. Chaneldior kritiseerib oma töös jahimeeste seltsi, mis oskab loomadevastast vägivalda samamoodi õiglasena serveerida nagu Kolmas Reich rassipuhastust. Sama kunstnik on varem vaataja ette toonud kaadreid, mismoodi „jahimeeste seltsid” käituvad loomadega: neid nülitakse elusalt jne. Seadused legitimeerivad otseselt vägivalda. Kas sellega saab nõustuda?
Kas Derrida, Deleuze’i ja Lacani lugemine teeb parema kunstniku?
Ei usu, pigem teeb see kunstnikust targema inimese. Kui sa vihjad Maria Arusoo fotodele (seksikas tibi aeleb diivanil ahvatlevates poosides, käes moodsate filosoofide teosed – S. J.), siis tema pigem ironiseerib trendifilosoofidega ärplemise üle. Aga Eestis seda ohtu veel pole. Samuti ei ole näitusel ühtki tööd, mis oleksid otseselt seotud prantsuse poststrukturalismi või psühhoanalüüsiga: nad on kahtlemata hiiglased, seisame tahes-tahtmata hiiglaste õlgadel, aga see on alles lähteasend. Loominguks on vaja midagi koguda, kas raamatuid, jalutuskäikusid või liblikaid.
Kas Kalev Vapperi video „Isale” on pseudo-Raidpere? Või on tegu „pooltahtmatu õnnetusega”, nagu sa näituse pressitekstis kultuuri iseloomustad?
Lisasin Vapperi näitusele selle tõttu, et olen oodanud sellist kunstnikku nagu Raidpere, Laimre või Kiwa, kes esimesest tööst kehtestaks jõuliselt oma kunstnikupositsiooni. Kalev Vapper on elav sotsiaalne skulptuur, tema kunst on Kalev Vapper ja kõik, mis temaga iganes juhtub. Error’i osa tema töös on ootamatu kolmikute sünd ja sellele lisaks polegi muud vaja, kui kahte kaamerat ja dokumentatsioon näitusele välja panna. Eks tehke järele. Pealegi tunnistab see töö ikkagi elu ülimuslikkust kultuuri (kui vea) ees ja on seega loetav statement’ina.
Milline on järgmine põlvkond kunstis ja mis nende pakutavast sind isiklikult huvitab, mis mitte?
Järgmine põlvkond on robodada, kes teeb bändi viieteistkümneks sekundiks.
Mis on Thomas Thetloffi töö mõte? Ma ei saanud naljale pihta.
Toomas Thetloffi suur raamat koosneb Eesti nimedest. See taandab rahvuse empiiriliseks nimetuste kobaraks ja käsitletakse seda infokogumina, mille puhul jäetakse kõrvale tõlgenduse kaudu tähenduse uurimine ja uuritakse infot empiiriliselt, tema kvantitatiivseid väärtusi, mille tulemusel saab nii ja nii suure raamatu, kus on nii ja nii mitu nime – äärmuslik fundamentalistlik representatiivsus.
Mida vastad ja kas vastad üldse, kui ütlen, et tegu on trendinäitusega?
Ma loodan küll, et on, kunsti kontekstis peaks trend tähendama värsket ja kaasaegset mõtet, reaal-error on best of noor kunst 2008.
Kas Katrin Parbuse ja Kaur Garšneki töö „Võimalikud maailmad” (edasiarendus Andres Lõo sõna otseses mõttes märgilisest „A-maalist”; noored autorid on teinud originaaliga sarnased hommage’id Lõole: „A. Lõo”, „B. Lõo”, „C. Lõo” ) on semiootika üle irvitamine või siiras kitš?
Siiras irvitamine semiootika üle. Selle töö puhul tuleks kõnelda pigem loogikast kui semiootikast. See on mõtteeksperiment, formaalloogiline visand võimalikest maailmadest ja nende maailmade kunsti ühest võimalikust osast. Semiootikaga seda seletada oleks pisut vägivaldne: tähed pole semiootika omand.
Loogikud ei tegele nende võimalike maailmadega tegelt üldse ka nalja pärast. See on üsna tõsine valemites kirjeldatav valdkond.
Aga kui sa mõtled autorite Zuuluis ja Ideala installatsiooni „Tule sinagi ka”, siis see tegeleb valmisobjekti ja hämmastuse kogemisega, mis pakub autorite sõnul kogemust „nagu Lynchi filmi vaadates, et justkui saad juba aru, millest film räägib. Aga see justkui ei jõua iial kohale ning see ongi asja mõte. Liikvel hoida tõlgendavat mõistust”.
Kuidas iseloomustaksid enda ümber koondunud noori kunstnikke ja muusikuid? Minu meelest – minu respekt – oled sa võib-olla eneselegi teadmata oma kunagist eesti Warholi liini jätkanud. Nagu Warhol koondad sa enda ümber loovaid inimesi, juhid nad kokku ja dirigeerid. Warholile meeldisid teadupärast inimesed, kes olid kas väga ilusad või oli neil palju probleeme, millest nad lakkamatult rääkida tahtsid. Tulemuseks olid filmikunstieksperimendid, Velvet Undergroundi läbilöök, Factory … Mida sina saavutada tahad? Mida inimestes otsid?
Eesmärk on teadvuse revolutsiooniline plahvatus, vägivallatu vastupanu rasva uppuvas heaolus. Olen sunnitud tegutsema kuraatori ja korraldajana, et lõpetada ära see hipitsemine, mis toimub. Kättemaksuks ei ütle ma organisatoorse töö puhul lahti oma kunstnikukäekirjast, mis omakorda võib tähendada otsest lävimist lõpmatusega.
Mis on hipitsemine?
Et mingit aktivismi ei ole. Kunsti, galeriisid, elu. Kõik vaatavad telekat ja rasvuvad, raisk.
Kust oled need noored leidnud? Kas mõned neist on su õpilased? Kas on eetiline kureerida oma õpilasi?
Olen tunginud kõikvõimalikesse seltskondadesse eesmärgiga leida sealt vähimaidki mõtlemise ja loomingulisuse algeid, selgitada välja, kas üldse ja mida tahetakse teha. Kõik kunstnikud on leitud erinevaid teid pidi, mõne kutsusin tema tööde põhjal, mõnele lihtsalt pakkusin võimalust, õpilasi on ainult üks. Pea aastase protsessi käigus settis välja neliteist tööd, millest sai kompaktse näituseterviku.
Sandra Jõgeva
Artikkel
| 
