Avaleht

"Kolmevärviline kunst" Sirp, 01.08.2008

Vaala galerii korraldatud rändnäitusel on eksponeeritud kunstnike oma aja tõlgendused aastatel 1922–2008. Tegemist on ääretult mitmekesise näitusega nii stiililiselt kui ka vormiliselt. Läbivaks ja ühendavaks jooneks on vaid Eesti lipp ja selle värvikombinatsioonide rakendamine.

Rändnäitus algas 18. juunil Tartust, jätkus Narvas ning on jõudnud nüüd Tallinna.

Näituse keskpunktiks võib pidada Aleksander Vardi kolmeosalist pannood 1938. aastast, millest tänaseks on säilinud vaid üks osa. Teised kaks on reprodutseeritud omaaegsete fotode põhjal originaalsuuruses. Töö tellis Vardilt Eesti Üliõpilaste Selts ja säilinud vasakpoolne külg kuulub neile ning seda pole varem eksponeeritud. Teos pälvis omal ajal suurt tähelepanu kui esimene eesti monumentaalmaal. Kujutatud motiivid käsitlevad hetki Eesti ajaloost. Säilinud esimesel stseenil näeme „Kalevipoja” ettelugemise õhtut, kus keskmes on noor Jakob Hurt. Teisel osal oli kujutatud sinimustvalge lipu pühitsemine 1884. aastal. Lipu ees seisab Eesti rahvusliku liikumise tegelane ja arst Heinrich Rosenthal, kes lausus ajaloolised sõnad: „Oleks Eestimaa täis kuradeid, me lippu nad ei võida!” Kolmandaks oli kujutatud sümboolselt eesti üliõpilaste Vabadussõtta minekut.

Kunstnikule oli mahuka töö juures abiks ka Elmar Kits. Teostuselt ei saa pannood pidada Vardi parimaks saavutuseks, kuid ajastu kontekstis on sel hindamatu väärtus ning ühtlasti tähistab see eesti maalikunstis uut monumentaalset suunda.

Kahjuks peab tõdema, et see töö jäi Narvas üles seatud väljapanekust kõrvale, kuna osutus sealsete ruumide jaoks liialt suureks.

Omaette peatükk väljapanekus on nõukogude periood, mil kunstnikud sageli peitsid oma töödesse isamaalisi motiive, kuid mis siiski enamasti avalikkuse ette ei jõudnud. Näitusel saab näha Olav Marani kahte maastikku „Maastik elektripostidega” (1961) ja „Maastik majaga” (1961), mille mõlema koloriit lähtub trikoloorist. Samuti on eksponeeritud Jüri Arraku graafiline leht „Hoov” aastast 1972,  kus mustad väänlevad figuurid liiguvad sinisel ja valgel foonil, moodustades järjekordselt äratuntava värvilahenduse. Tegemist on visuaalse mässuga, kus teose süžee on teisejärguline ja kunstniku sõnum jõuab vaatajani eelkõige värvide kaudu.

Ilmar Kruusamäe maalid „Seis” (1988) ja „Punase mere äärde” (1988) kuuluvad juba laulva revolutsiooni ajajärku, millel kuristiku poole tormavad punased mängusõdurid annavad juba selgeid vihjeid nõukogude korra kokkuvarisemisele.

Eraldi tuleb vaadelda taas iseseisvas Eestis valminud töid, mille peamine eesmärk pole enam sinimustvalge motiivi kasutamine rahvuslikkuse ja vabaduse sümbolina. Lähtepunkt muutub ühiskonnakriitiliseks: keskmes on riigi suhestumine iseenda ja maailmaga. Näiteks Leonhard Lapini siiditrükis valminud loosungid aastatest 1995–2005: inimesi sureb rohkem kui sünnib; kel suu peas, saab odavamalt; juua või juhtida, selles on küsimus jne. Kõik need sõnumid sinimustvalgel taustal ei kajasta mitte eestimeelsust, vaid pigem siinseid hoiakuid.

Noorkunstnik Epp Kubu tõlgendab aga oma joonistuses „Romeo & Julia pulmapilt” integratsiooni küsimusi. Kaks vaenutsevat perekonda tähistavad eestlasi ja venelasi.

Videokunsti kategoorias mõjub väga ilmekana Kaido Ole „Hümn” (2007), kus inimesed esitavad kordamööda ja fraasikaupa Eesti hümni. Kunstnik püüaks justkui näidata, kuidas üks sümbol või tähis võib koondada palju erinäolisi inimesi, kes kõik on küll omaette indiviidid, kuid siiski identifitseerivad end läbi teatud märkide – olgu selleks riigilipp või hümn.

Näitus paneb mõtlema riigilipu tähendusele ja selle muutumisele ajas. Sinine, must ja valge ei sümboliseeri mitte ainult Eesti maastikku, vaid ka eestlasi ühendavaid väärtusi. Võõrvõimude valitsuse all kujutas lipuvärvide kasutamine vaikset vastupanu võimule, olles märgiks, et püsib eestlaste ihalus iseseisvuse ja vabaduse järele. Tänapäeval, kui vabariik on olemas ja sinimustvalge eksponeerimises pole enam midagi erakordset, ei omistata lipule ilmselt ka nii palju tähendust.

Riin Saaremägi, Kadri Asmer

Artikkel