Avaleht

"Sinimustvalge kunst vahetab rõivaid" Postimees, 15.08.2008

Nätusega «Sinimustvalge» tähistab Vaal-galerii asjalik-pidulikult Eesti riigi 90. sünnipäeva. 

Asjalikult seepärast, et see pole üritus linnukese pärast, vaid targalt tehtud ekspositsioon aastail 1922–2008 loodud teostest, mis suunab mõtted kunsti esindusfunktsioonile ja tema spetsiifikale sotsiaalsete probleemide kajastamisel ajaloolises perspektiivis.

Olemasolevast materjalist tuli galeriil teha valik, kuid ka piiratud võimalustes on näituse kuraator Ellu Maar arvestanud nii erialainimeste kui laia publiku maitsega.

Esinduskunsti stiilne näide

Väljapaneku avab Nikolai Kalmakovi (1873–1955) maal «24. veebruar 1918» (1922). Kalmakov – mitte ära segada Aivazovski õpilase Grigori Kalmõkoviga, kes esines Balti näitusel Tartus 1906. aasta kevadel – oli juugendliku sümbolismi esindaja vene XX sajandi algupoole kunstis, stiliseeriva laadi harrastaja, keda tituleeriti koguni «vene Beardsleyks».

Seoses 1980. aastatest kasvava huviga vene juugendi vastu taasavastati ka vahepeal unustatud Kalmakov. Tema 1922. aasta isikunäitust Tallinna börsisaalis mäletas küll veel 1960. aastatel Adamson-Eric, kes pidas revolutsiooni ja kodusõja eest Eestisse pagenud kunstnikku kaunis kummaliseks.

Kummaliseks pidas teda enamik siinsest kunstnikkonnast ja mitte ainult seepärast, et juugendlik sümbolism oli moest läinud.

Ärritas see, et Kalmakov sai Tallinna börsilt tulusa tellimuse iseseisvusmanifesti kuulutavat Eesti Päästekomiteed kujutavale maalile. Maal säilis pärast sõda Eesti Riigiarhiivis, mis deponeeris selle 1990. aastatel Eesti Panka. Praegune näitus annab paljudele, kes panka ei külasta, võimaluse seda originaalis näha.

Kalmakovi maal on esinduskunsti varasemaid ja küllaltki stiilseid näiteid iseseisvas Eestis, kus seda ala ei jäetud unarusse, kuigi tulemused olid tihti küsitavad nagu igal pool mujalgi.

Viimane asjaolu ei olenenud ainuüksi kunstnike võimekusest, vaid eeskätt esinduskunsti paratamatust allakäigust massiühiskonnas.

Teine põnev sõjaeelne töö on Aleksander Vardi (tollal veel Bergmann) suur (ca 4 x 12 m) kolmeosaline pannoo Eesti Üliõpilaste Seltsi majale Tartus (1938), mille osad kujutasid seltsis 1870. aastal peetud Kalevipoja õhtut, EÜSi lipu õnnistamist Otepääl 4. juunil 1884 ning seltsi liikmete minekut Vabadussõtta juba Eesti trikoloori all.

Pannoost säilis Eesti Rahva Muuseumis vasakpoolne, Kalevipoja õhtut kujutav osa, mis anti 1963. aastal üle Eesti Kunstimuuseumile. Viimane tagastas teose 2006. aastal seltsile, lisaks varem üleantud viiele  õlieskiisile ja 21 suurekaustalisele joonistusele.

Kogu komplekt vääriks restaureerimist, vormistamist ja publitseerimist, kuid tänuväärne on Vaal-galerii algatuski säilinud osa välja tuua ja eksponeerida koos originaalsuuruses fotodega hävinud osadest.

Ühel seinal on rühm väiksemaid töid, milles liigutavalt kajastuvad sinimustvalgega seotud ulmad ja ängid siin- ja teispool Balti merd.

Neid tasakaalustab paar naerusuist improvisatsiooni: Alo Hoidre pärandist mälestuspilt sõjaeelsest Kultase kohvikust selle tõsirahvusliku vormi ja kergemeelse sisuga (1990) ning Epp Kubult joonistus «Romeo ja Julia pulmapilt» (2004) omavahel integreerunud tänapäeva Montecchide ja Capulettidega.

Rahvuslus vahetab rõivaid

Rahvuslik vaimsus on tänapäeval vahetamas pidulik-jäika univormi lahedamate, erinevamate, mõtte vaba liikumist mittetakistavate rõivaste vastu.

Kontseptuaalsem seltskond on aset võtnud peamiselt galerii rõdul. Kaljo Põllu «Rukkilill» (1968) on saadik vaimse murrangu ajast kunstis ja ühiskonnas.

See oli üks erandlikke teoseid, mida Nõukogude ajal eksponeeriti ja reprodutseeriti, vaatamata sinimustvalgele värvi­akordile – nähtavasti lubas «Rukkilill» end mitmeti tõlgendada.

Sõltumatu Raul Meel lubas tollal endale nii mõndagi, nagu näitab sinimustvalges Eesti kaar­di motiiv maalil «Valge tähis» (1981). Sõna ja lipuvärvide konfliktsele ühismõjule rajatud teostest on Vaal-galerii omal ajal suurt kõmu tekitanud Meele apokriivadele eelistanud Leo Lapini sarja «Uussõnad» (1995–2005).

Noorema kunstnikepõlvkonna sageli teravmeelselt üldistavat vaimsust kogeb Tanja Muravskaja video «Positions» (2007) puhul. Kolm poissi, kes on lipu juures valves, vajuvad aeg-ajalt natuke ära, siis aga nõksatavad veidi ja muutuvad taas seesmiselt ärksamaks – nagu me kõik!

Mai Levin

Artikkel