|
Abstraktsionism, kunsti abc. Abstraheerima tähendab lihtsustama asjade muutlike omaduste kõrvaleheitmise ning olemuslike väljasõelumise teel. Keelt on võimalik abstraheerida tähestikuks, taevakehade liikumist kalendriks. Lihtsuseni viib pikk tee, ent ühegi teekonna algus ei saa olla muud kui lihtne. Sellise paradoksi lahenduseks on kunsti algkooli juhatav abstraktsionist, näiteks Vano Allsalu. Ta ise jaotab oma pildid kolme tüüpi. Esimese tüübi moodustavad maalid, mida läbib silmapiiri meenutav horisontaal. Teise tüüpi kuuluvad motiivid, mis on justkui muust pildipinnast eraldatud, esile tõstetud objektid. Kolmandasse tüüpi kuuluvad Vano Allsalule kõige iseloomulikumad tööd, justkui jälgiksime turisti mobiiltelefoni videoülekannet, kui too lennukilt alla uperpallitab. Või näiteks seda, kuidas laps ema üsast ämmaemanda kätele potsatab. Silmalaugude vahelt tungib sisse valge ja mitmevärviline maailm, jooned viskuvad diagonaalselt üles-alla, tehes momentaanselt selgeks, et olemas on „üleval” ja „all”. Haaratakse jalust, antakse laks, sunnitakse karjuma. Andke paberit ja kriiti, olen abstraktsionist! Tuhandetele sodipaberitele, raamatukaantele, tapeediväljadele kirjutatud ilmselge sõnum, mis kunagi kohale ei jõua. Kommunikatsioonivõimet on ikka abstraktsionismi Achilleuse kannaks peetud. „Maali midagi sellist, mille vaataja ära tunneb, siis on tal lihtsam end sellega suhestada,” ütles isa Vano Allsalule. „Ei,” vastas poeg, „ma olen abstraktsionist.” Kas muusika on sellepärast arusaadavam, kui laulusõnad juurde kirjutada? Kas lõokese laulu ei saa tõlkimata kuulata? Kui laps hakkab oma laule sõnadesse vormima, siis on aeg pliiatsisodist keresid, jäsemeid ja nägusid otsima hakata. Sõna „emme” ja pilt „emme”. Muust taustast eraldatud objektide motiivid. Enesesobitamine vaataja ja kuulajaga. See võib olla universaalne objekt nagu elupuu või hea ja kurja tundmise puu, see võib olla ka ammu loetud raamatu pealkiri nagu Joseph Conradi „Pimeduse süda”. Ent need ei ole puud ega südamed, vaid kujundid, mida seovad arhetüübi või kirjandusteosega kunstniku eluloo ja mõtteuited. Vano Allsalu ise arvab, et ta pildid on muutunud süngemaks nagu maailmauudised. Kas sünkjad sinised ja lillad lärakad väljendavad lärmi Lõuna-Osseetia ümber? Nii lihtne see siiski ei ole. Suhtlemise hõlbustamine selgete mõistete abil ei ahenda, vaid laiendab mitmeti mõistetava, ebaselge luule valdkonda. Maailm ei seisne ainult värvides, vajadustes ja karjumises, maailm on täis lugusid. Vano Allsalu maastikulistes piltides, kus kujuteldava silmapiiri kohal on kujuteldav taevas ja all kujuteldavad vesi ja maa, lobisevad pintslilöögid lugusid kui paisu taha kogunenud ja valla pääsenud jutt. Kruntimata lõuendi hõredus pintslilöökide vahel võib olla sundimatu lohakus, zen’ilik paus või lihtsalt taust kalligraafiale. Tegemist ei ole enam ühe olemusliku puuga, vaid terve pilt sahiseb lehestiku kombel. Nagu metsas kuuleb igaüks erinevaid hääli ja märkab erinevaid olendeid, nii avavad end ka Vano Allsalu maastikud. Isa soovitusega külvatud seeme ajab idusid – vaatajal ei ole raske end Vano Allsalu piltidega suhestada. Juhtnööri annab töö pealkiri, mis väljendab töö alustamisele eelnenud mõtet. Näituse avamisel nimetas Eha Komissarov Vano Allsalu lüüriliseks ekspressionistiks. Kuhu siis abstraktsionism jäi? Kummalisel kombel hindavad mitmed nõukogudeaegsed ja tänapäevased kunstikriitikud abstraktsionismi ühtemoodi, kui põgenemist tegelikkusest. Lüürilise ekspressionismi asemel näevad nad negatiivset programmi, vastupanu pealerõhuvale ideoloogiale absurdi ja mõttetuse kaudu. Varem mõisteti seda hukka, nüüd tagantjärele kiidetakse kangelaslikkuseks. Kui abstraktsionism ei oleks midagi muud kui eskapism, siis ei oleks sellele kohta heas ja õiglases Euroopas ning Vano Allsalu tööd peaksid tõepoolest grusiinide seiklusi kujutama ja neile hinnangu andma. Mida kunstnik ise ütleb? „Kunsti loomine on püüdlus puudutada reaalsuse olemust, olemise sügavamaid põhjusi. Hea kunst on midagi, mis ehk aitab inimesel mõista paremini tema olemasolu... eks ole see igasuguse kultuuri ja religiooni olemuslikuks eesmärgiks.” Reaalsuse olemus, mida Vano Allsalu puudutab, on värvirikas. Värvide allikasse päikesesse ei põgeneta, sinna tormatakse end laadima. Vano Allsalu ei ole Batman, kes kuuvalgel kurjadele turja lendab. Kuu mustvalges valguses läheb ta liimist lahti nagu Ikarose suled enne lennukatastroofi. Aovalgus lööb pildi jälle selgeks, lendur saab tõusvalt päikeselt laksu ja Ikaros karjub kui uuesti sündinu: „Andke lõuendit ja värvi, olen abstraktsionist!”. |
