Avaleht

"Ilmar Kruusamäe ja tema inimesed Vaala galeriis" Eesti Päevaleht 15.09.2008

Tartu ülikoolis majandusteadust õppinud Ilmar Kruusamäest sai kunstnik.

Ilmar Kruusamäe on õppinud Tartu ülikoolis majandust, kuid 1977. aastal astus ta hüperrealistliku laadiga kunstimaastikule ja temast sai hoopiski kunstnik.

Kruusamäe loometee on kulgenud hüplikult, kuid ringiga on ta jõudnud tagasi hüperrealismi juurde. Selle parim näide on tema hiigelportreed, mille kõrgus on oma kaks ja pool meetrit. Kindlasti on ta saanud inspiratsiooni hüperrealismi klassikust Chuck Close´ist. Close tegi samuti hiigelportreid ja seda väga suure täpsusega – alles meetri pealt vaadates võis näha lihvitud pintslitööd, muidu võinuks arvata, et tegemist on fotosuurendusega. Close’i aga ei huvitanud inimene, tavaline passipilt oli temale lihtsalt objekt, mida maalida. Samuti oli talle ükskõik, kes on seal pildil. Umbes nii, nagu tegi oma portreid Paul Cézanne, kes laskis modellil istuda kuus kuni kaheksa tundi ja tegi siis komplimendi: “Täna te poseerisite hästi, täpselt nagu õun.”

Kortsud ja vinnid

Kruusamäe seevastu huvitub konkreetsetest inimestest ja nende karakteritest. Pildistamise ajal laseb ta modellil igasuguseid vigureid ja grimasse teha. Head näited on Andrus Kasemaa, Marko Mäetamme ja Peeter Alliku portreed. Kruusamäe portreedest võib leida isegi groteski – seda eriti meeste portreedest. Ise ta põhjendab, et kui suurendada inimese nägu kümme korda, siis tulevad välja ka pisimad kortsud ja vinnid. Leebem on ta olnud naisterahvastega, nende portreed on pigem ilustatud kui naturalistlikud. Kümne aasta jooksul on ta maalinud 15 suurt portreed. Seda pole palju, kuid võib aimata, kui töömahukas on ühe hiigelportree maalimine, millele lisandub põhjalik eeltöö pildistamise ajal.

Mõne portree puhul võiks ju viriseda pea ja näo proportsioonide üle, sest kunstniku taotluseks on olnud realism, mitte karikeerimine.

Näis, kui palju Kruusamäelt neid portreid veel tuleb. Tema loomingulist natuuri arvestades võib ta veel mingeid pöördeid teha. On huvitav, et olgugi ta hea portretist, pole tal olnud eriti riiklikke tellimusi. Kadrioru lossis on puudu veel palju riigivanemate portreid, pealegi on seal palju neid, kus kunstnik on lasknud oma laadil realismi asemel laiutada.

Kruusamäe viimane töö on autoportree, mis on ehk üks selle Ïanri raskemaid vorme. Eks vaadake, kuidas kunstnik iseendale tõtt näkku ütleb.

Ants Juske

Artikkel