Avaleht

"Kunstnik, kes Ikarosele tiibu külge poogib" Eesti Ekspress 05.09.2008

Näituse “Öine Ikaros” puhul ei ole tegemist lihtsalt portsu vast valminud uute lõuenditega. Väljapaneku märksõnadeks on kojutulek, teistsuguses kultuurikeskkonnas omandatud kogemused ja uute võimaluste avastamine. Vano Allsalu elupaigaks oli pikema aja jooksul Frankfurt ja näitus tõendab, et oli hea mõte Eestist korraks väljuda.

Pisut kummastav on tänases globaliseerunud kultuuritegelikkuses rääkida klassikalist maalikunsti esindavast Allsalust kui ühest meie enim globaliseerunud kunstnikust, aga nii see paraku on. Oma pikantse varjundiga muidugi, sest tavaliselt seome globaliseerumist Lääne pealetungiva kultuuritööstusega või ulatuslikuma vastandumisega turumajandusele. Maalikunstnik globaliseerub, ilmutades soliidset mõõdukust, ja sageli Lääne kunstiajaloolt õppetunde võttes.

Tartust pärit Allsalu kujunemist raamistasid looduslähedase Tartu maalikoolkonna tasaselt allamäge veerenud traditsioonid. Mingil väga eripärasel viisil on Allsalu nendega siiani dialoogis, päris tühjalt pinnalt kunsti ei tehta ja emantsipatsioon vajab partnerit. Allsalu ei varjagi, et tema loomingu aluseks on dialoogid kunsti ajalooga.

Vano Allsalu esindab 1980–1990 kümnendivahetuse põlvkonda, kes tõi Nõukogude Eestisse uusekspressionistliku maali ja tõusis kohalikus kunstiuuenduse edetabelis otsekohe tippu. Liidrisärki hoidsid uue maali esindajad enda käes ainult viivu, kunstisisesed võimupositsioonid vahetusid ja enamik selle tähelepanuväärse põlvkonna esindajaist sidus ennast uute meediatega. Põlvkond pudenes laiali ja suure mobiilsusega kunstnike kõrval, kes kasutavad eri stiile, meediaid ja ideoloogiaid, säilitas oma sõltumatuse väike ekspressionismimõjutustega maalijate rühm.

Abstraktsionismi eelistamine on ideoloogiline akt. Abstraktne esitus ei tegele poliitiliste ega sotsiaalsete teemadega, vaid lähtub “maal on puhas maalimise produkt”-programmist, mis on puhtalt kultuuriajalooline käsitlus.

Hoolimata maalikeskse seisukoha vaieldamatult kitsast ja piiratud suunitlusest, on selle vanamoodsa kunstikontseptsiooni säilitamine ekspertide hinnangul absoluutselt vajalik, sest sellesse on talletatud maalikunsti südametunnistus. Isegi kui me kasutame südametunnistust harva, peab see olemas olema, muidu läheb inimene ja samal kombel maalikunstki hukka. Abstraktse esituse trumbiks on tema tihe seotus kultuuriga ja traditsioonidega.

Kui saksa kultuuris liitub ekspressionisti imagoga nartsissistlik ja erootiline suhe maaliga, esindavad ekspressionismi ümbritsevad kontvõõrad pigem masohhistlikku tüüpi tegelast Ikarosele osaks saanud saatusega. Ütleb ju Allsalu ka ise end uskuvat, et “ülim väljenduslikkus saab tugineda üksnes keskendumisele, kunstniku mina taandamisele kuni enese ärasalgamiseni”.

Paradokslikke kujundeid tarbivad pealkirjad viitavad siiski pigem sellele, et kunstnik eelistab välisele tegelikkusele isiklikke, intiimseid teemasid või universaalselt laiahaardelisi visioone, mis mingil juhul ei mahu ära maailma “siin ja praegu”.

Kes on kursis Ikarose legendiga, saab aru, et midagi on selles pealkirjas viltu – lõppes ju Ikarose kuulus lend päikese tõttu, kes ta tiivad põletas. Öisele lennule asunud Ikaros tähistab eksitust, arusaamatut, lausa absurdset eksitust. Öise lennu jutustusse sekkub saatus, kel oli vaja põlistada Ikaros kõikide läbipõlenute sümboliks.
Ikarose legend kuulub kõikide senituntud ekspressionismide maiuspalade hulka, Allsalu pole vahetanud Frankfurdis oma veregruppi. Kui korrektne olla Allsalu enda kehtestatud mõistete kasutamisviisi suhtes, peaksime ekspressionismi ja abstraktsionismi asendama vähemsiduvate üldnimetustega abstraktne ja ekspressiivne.

Näitusel saab vaatajale selgemaks Allsalu loomingu side loodusega.

Allsalu lemmikuiks on pulbitsevalt jõulised kujundid dramaatiliste stooridega. Mehhanism, mis stoorid visuaalselt käima lükkab, võib olla seotud tugevate looduselamuste vallandumisega. Allsalu Frankfurdi korteri akendest avaneb fantastiline vaade mägedele, mis algavad uksetaguselt õuelt ja roomavad nii kaugele, kui silm vaatama ulatub. Aknatagused mäekuplid on tsiviliseeritud ja korrapärase kujuga, kuid lauskmaalt tulnud eestlasele pole ju palju vaja. Kooselu mägedega on nüüd, viiendal Frankfurdis veedetud aastal murdnud end välja maalidesse pulbitsevate dünaamiliste vormide kujul, mis kerkivad, voogavad või moodustavad lehtreid.

Stiili voolavus ja pilkupüüdvad värvikooslused on tavaliselt tehnilised küljed, mis lihtsalt kuuluvad hea soorituse juurde.

Et Allsalu suurimad leiud Frankfurdis puudutavad värve, peaks sellel ümbersünnil peatuma. Allsalu lõuenditele on ilmunud pulseeriv, õhule ja valgusele avatud pehmepoolne maalikäsitlus, mis sobib eriti hästi lüüriliste meeleseisundite väljendamiseks.

Kui agressiivsed värvitoonid mõjuvad üldise arusaamise järgi naiivsetena ega kuulu sellistena looduse juurde, kehastab maali pastelseks vormitud koloriit puritaanlikku kompromissi loodusega.
Värvid, mis meie teadvuses tähistavad sageli loodust, ei saa mööda tõsiasjast, et loodusel on taga oma ajalugu. Loodusel kui sümboolsel keskkonnal on oma ajalugu ja saatus, milles ta funktsioonid jagunevad järjest tehislikumaks muutuvate parameetrite vahel.

Kui kasutada võrdlust Tartu maalikooliga, siis Allsalu on selle võimalusi avardanud ja nüüdisaegse mõtlemise režiimile ligemale viinud.

Leida lüürikale talutavat kohta meie küünilisel ja primitiivsel ajal pole lihtne ettevõtmine.

Allsalu on sellega üldiselt toime tulnud ja vanas stiilis poeetilisele mõtlemisele mingi usutava kunstiniši loonud.

Eha Komissarov

Artikkel