Avaleht

Kunstivested pardliga

Palava ilmaga on see oht, et lõuga ei saagi hommikul täiesti kuivaks ning mingi osa niiskeid juuksekübemeid kleebib habemeajamismasina lõikemehhanismi külge. Vesi leiab pardli metallist vase ning hakkab seda higis sisalduva soola mõjul roheliseks roostetama. Vaseroostest, rasust ja kleepuvast habemetolmust kasvavad korallid, mis summutavad massiga mootori tööd. Ent lõpuks ikka saabub lõuasilumise lõpukatarsis. Maailmaruumi kavand, universe-masterplan, mis hõlmab iga viimast habemekarva, saab teoks. „Universe-Masterplan” on Jaan Elkeni uus maal Deco galerii 20. aastapäeva näitusel, kus ta esineb koos arhitekt Tiit Trummaliga, eluaegse sõbraga instituudiaastatest. Publik on harjunud Jaan Elkeni abstraktsete maalide maisusega. Need on nii maised nagu küünealune must või peenrast tõmmatud porgandi muld hamba all. Tavaliselt ta pilt ongi lume alt välja sulanud mahatallatud roosipeenar. Või saunapõranda külge kuivanud põrandalapp, sest koristaja on jooksnud raadio juurde noorpõlvehitti kuulama ja unustanud põrandale laiali tõmmatud kaltsud kui paokil kulissid, mille tagant kostab „Heaven’s Door”. Maailmaruumi kavand saab teoks aimamatuid radu pidi, taevavärav võib avaneda ka saunapõranda kõntsas ehk seebivahu, vihalehtede, juuksekarvade, nuustikukiudude, nahaliistakute, ihupisikute ja õllepudelisiltide sümfoonias.

Need kaks maali, ja rohkem Jaan Elkeni töid näitusel ei olegi. Ta ise on selle olukorraga rahul, sest nii tuleb vaataja tõepoolest maali vaatama, mitte pilte näitusel läbi jalutama. Viimasel ajal on Jaan Elkeni maalid läinud arhitektuursemaks, maailmaruumi seisukohalt kosmilisemaks, sest struktuuri tabamiseks peab nägema asja suures plaanis ja laiemal taustal. Kahte maali saadavad Tiit Trummali õhufotod, mis ta pildistas tänavu kevadel Californias, lennates üle Zabriskie Pointi kõrbe, mis asub Death Valley (Surmaoru) rahvuspargis. Ning Peruu Andides huvilennul Nazca joonte kohal, mida mõned peavad ufode lennuradadeks. Desperaadod logisevate lennukiloksudega veavad turiste, järgmine huvireis pärast Tiit Trummalit kukkus surnuks. Sinna vist kadusid ka külalised kosmosest. Kui tavaliselt avaldatakse pilte neist Nazca joontest, mis kujutavad olendeid, siis Tiit Trummalit on köitnud geomeetrilised suprematistlikud kompositsioonid. Kazimir Malevitši suprematism tähendabki maailma vaatamist stratosfääri ehk Tiit Trummali turismituuri üldistustasandilt ja kõrgemalt. Siis kaob objektide detail ja ruumilisus, nende asemel tajume lihtsaid lapikuid kujundeid, ristkülikuid, ringe. Ent nii nagu Jaan Elken ei suutnud lahti saada värvipastaga läbi imbunud mistra-planeeti kratsitud sõnadest „bad love body perfect”, nii ei ole võimalik ära hoida suprematistliku täiuse lagunemist loodusjõudude ja inimtegevuse tulemusel. Ka see on osa maailmaruumi masterplan’ist.

Mis on täiuslik keha? Antiikõpetlased pidasid ideaalvormiks kera. Nad pidasid ülimaks täiuseks seda, mille poole kõik püüdleb. Astronoomilises mõttes oli see ettenägelik, sest taevakehad, mille mass ulatab üle 5×1020 kg, vajuvad omaenese raskuse all ümmarguseks. Platon ja Aristoteles uskusid, et Maa on kerakujuline. Ent gravitatsioonijõud koondab planeedi ümber atmosfääri, kogub veed lohkudesse, hoiab liikvel tuuled ja hoovused, murendab kaljusid. Lõppkokkuvõttes viib gravitatsioonijõud kõikide pindade tasandamiseni üheks sfääriliseks pinnaks, ent kuni see protsess alles kestab, tekitab see pidevaid muudatusi, hoiab pinna elus. Sellist elavat tuultest ja vetest uhutud pinda on töödelnud digitaalselt Tiit Trummal, sellist elavat pinda ehitab värvist ja prahist Jaan Elkeni pahtlilabidas. Sellise pinna elu mõte on läheneda ideaalile. Sinna jõudes saabub surm.

Ilmar Kruusamäe võib ajada habet ka žileti või noaga, igal juhul teeb ta seda läbi suurendusklaasi. Selleks, et näha maapinda ja inimnahka samas perspektiivis, tuleb esimesest lennukiga eemale tõusta ja teisele luubiga läheneda. Täiuslik inimkeha kujuneb füüsikalistes tingimustes kui planeedid ja komeedid. Piisab sellestki, et inimese mass on väiksem kui 5×1020 kg. Ent ka inimest nagu Maad viimistleb surmani gravitatsioon. Inimese nahk võib Ilmar Kruusamäe hiigelportreedel ehmatavalt mõjuda, ent kui järele mõelda, ei ole suurt vahet naha ebatasasuste ja pinnase ehituse kujunemise seaduspärasuste vahel, ühed mäed, kurrud ja orud kõik. Samasugust portreede suurendust on kasutanud Tanja Muravskaja oma Laulva revolutsiooni riigikogulaste seerias. Tema retkede siht poliitikute hiidnäofotodel on geoloogiline kaardistus, mitte koletiste otsing. Nagu Toomas Volkmanni puhul, keda ei huvita niivõrd see, kuidas inimene oma välimust teadlikult kujundab, vaid pigem loomulik kujunemine. Peeter Laurits töötab see-eest nahaga kui köösner teisest universumist.

Mõni võib Ilmar Kruusamäe pilte vaadates tunda kiusatust sealt pardliga üle käia. Tema näitusele Vaala galeriis järgnenud Katrin Rüütli väljapanekus on kunstnik ise ajanud oma bürokraatide habemed maha tükkis peadega. Maadligi suruva gravitatsioonijõu vastasjõud on kätketud triikrauda, mis bürokraatide ülikonnad kingadel püsti hoiab. Peres, kus isa on vägivaldne, leiab ema jõudu triikrauast, et laps viisakas korras hoida, nagu Herlet Elvisto maalidel samal näitusel. See silumine on nii tulemusrikas, et ilma selgitavat teksti lugemata ei saaks kodusest kriisist aimugi. Hoopis vastupidist, õnnelikku lapsepõlve ära eksinud maailma kujutab Juta Kübarsepa fotosari „Aurora” Vabaduse galeriis. Fotolavastusi sättides toimetab ta kui juuksur, kes igast peakarvast soengu kammib. Kui Juta Kübarsepp loob kammitsetud kiirusega valguskondasid, siis Juss Piho maalid Tami galerii näitusel „Õhkkond” on teostatud vabama käega. Tema naistegelased üllatavad ootamatute žestidega, meestegelaste pardliga paljaks aetud pealaed ootavad huulepulgapitsatit või kuldnoka maandumist. 

Mu pardel oli juba nii umbe läinud, et ei jäänud üle muud kui see peadpidi seebiveeklaasi sukeldada. Lõikemehhanismi pinnalt langes aegluubis hallikaid helbeid kui lehti puudelt, kuni see saastast vabanes. Läikimalöödud masina joonepuhtuse ja peegeldavate värvide aisting pakub muutmatut rahuldust. Puhastatud mootori töömüra on kõrvadele muusika. Habemekarvad kadusid sirinal, nagu oleks tirtsuparv lõual laulu löönud. Seesugust ladusa liikumise rahuldust pakub Paul Alliku maalide pintslitöö. Särava lauahõbeda värve toidulaual ei usu keegi, need värvid kuuluvad söögitoa valgusele ja roogadele ümbritsevatel liudadel. Sama uskumatu, isuäratav ja kildudeks löödud on ka Paul Alliku aktimaalide koloriit, mille äratuntavuse viimaseks õlekõrreks on täpselt visatud kontuurjooned. Kuigi Paul Allik pidas end Alfred Kongo õpilaseks, meenutavad ta tööd pigem särtsu saanud Matisse’i omi. Nii või teisti, Paul Allik esindas Tallinnas Pallase akadeemia Pariisi traditsiooni kui viimne mohikaanlane. Nagu vaimsete mohikaanlastega sageli juhtub, on tal nüüd, pärast paremasse preeriasse lahkumist, Tallinnas rohkem järgijaid ja austajaid kui eluajal.

Akt oli põhimotiiv ka Eesti erootilise kunsti näitusel Hausi galeriis Henn Kochi kogust. Kõige ulatuslikumalt on seal esindatud Alo Hoidre, Tõnis Vindi, Leonhard Lapini ja Ado Lille looming. Näitusel settis välja üks joon, mis eristab seda, mida nimetatakse erootiliseks, sellest, mida nimetatakse pornograafiliseks: modellid ei ole raseeritud. Nii et pardel ja žilett on need, mis lõikavad erootikalt süütuse. Tsaariajal pidid prostituudid olema raseeritud, et oleks kergem puhtust hoida ja arstlikku ülevaatust teha. 1960.-70. aastatel tähendas seks üldist vabanemist ja karvadel lasti vohada. Nüüd eemaldavad karvkatet niihästi naised kui ka mehed. Kas oleme jõudnud ajastusse, kus kõikide keha ekspluateeritakse võrdõiguslikult? Selles valguses leiab lahenduse Andres Toltsi töö „Henn Kochile sünnipäevaks”, mis näeb välja kui valedetektori ärevusgraafik või rohututt. Ju see ongi karvatutt.

Nii tingliku erootikaväljapaneku puhul ei pruukinud tähelegi panna üleminekut Uno Roosvalti näitusele „Oletus-tuletus” Hausi keldris. Tema on üks selline maalija, kelle tunneb alati ära selle järgi, et ta on korralikult raseeritud ja ülikond triigitud. Rohkem seoseid habemeajamisega ei ole mõtet oletada ega tuletada, pardli võib vutlarisse ära panna. Tema maailma ja maale ei kujunda jõud, mis on taandatav mehaanilisele sekkumisele või füüsikalise protsessi staadiumile. See on suure ilma intellekt, jumalik hea maitse, kes Eesti maastike eest hoolt kannab nagu Uno Roosvalt püksiviikide eest. Ta looming on jõudnud uude staadiumisse, kus ta võtab maastiku lahti kui käokella, uurib seda ja paneb kokku uueks pildiks. Vahel aitab üksikosade ümberpaigutamine ootamatutesse seostesse selgemini ära tabada algtervikut.

Võib-olla on mõjutanud Uno Roosvalti abikaasa Mari Roosvalt, kes ei kujuta maastikke, vaid tsiteerib nende osi, millest ta uusi situatsioone kokku paneb. Võib-olla mõjutab Uno Roosvalti traditsiooniline maalitehnika Mari Roosvalti, kes SEBi galerii näituse „Situatsioon” pildid on tugeva pintslijoone ja paksu värviga üle maalinud, pöördunud tagasi oma varasema laadi juurde. Võib-olla on kõik kunstnikud hakanud rohkem teineteise töid vaatama ja end uutele mõjudele avama, sest nii nagu Jaan Elken segab paksu värvikihi sisse prahti, keerab Mari Roosvalt värvipudru kokku arhitektuurivaadetest ja juveelidest. Hispaania ehituskunsti pärlite vahele on pikitud ehtsad pärlid. Pärl on ideaalne vorm, mille mollusk kasvatab ümber tema kotta tunginud liivatera. Mari Roosvalti „Sõõrid” on 25-sentimeetrise läbimõõduga ümarmaalid, mille aju kasvatab ümber tema kolpa tunginud arhitektuursete mälestuskildude. Kuna molluskid ei ole leiutanud liivaajamismasinat, rakendavad nad liivatera suhtes eemaletõukejõudu veealuses kaaluta olekus. Iga kunstiteos on kujutatava asja eitus ja ühtaegu salvestus. See on antigravitatsioon, pärlikarbi maailmaruumi masterplan.

Andri Ksenofontov

Artikkel