Avaleht

TEKSTIRÄNNE 1: VAALADE KAITSEKS

Kirjutan seda teksti ühes majas, milliste kohta žargoonis öeldakse squat. See koht (ja võimalik, et kogu sündivat teksti varjuna jälitav kohaspetsiifilisus) ei ole üldse ebaoluline fakt - ruumid ja tekstid on ilmselgelt omavahel seotud; iga väline ruum mõjutab tajuva subjekti sisemist või psühholoogilist ruumi, suunab seda, teisendab, moonutab, protsesseerib. Ruumikogemus ja taju seotus ruumiga on võibolla üks arhetüüpsemaid kogemusi üleüldse, kuivõrd inimesele on omane (milline rist ja viletsus!) tajuda iseendana tunduvat kui midagi ümbritsevast ruumist või kontekstist lahutamatut.

Siit järgneb kohe küsimus, kui palju on vaja taju erinevate ruumide või maastike abil mõjutada. Inimese ettemääratud baasehitis on kord juba selline, et otsitakse uusi tajumise olukordi, toitu ja kütet tajule. Või pigem ollakse fakti ees, et teatavad "olu-korrad" mõjuvad ja mõjutavad. Samas on nende taju muutvate kontekstide võimalikud kombinatsioonid ette ära määratud: nad on determineeritud eukleidilise füüsilise ruumi piiratusega. (Ma ei tea, kas keegi on katsetanud oma eluaja jooksul rännata meie koduplaneedil võimalikult palju ja erinevates kohtades eesmärgiga tõestada selle limiteeritust.) Mind on aegajalt haaranud kummaline klaustrofoobia sattuda olukorda, kus füüsilises ruumis ei ole enam midagi avastada - tänapäeval pakutavate võimaluste juures ei oleks just kuigi keeruline saata oma elu mööda ainult rännates. Kui kaugel on siis tegelikult võimalus, et reaalses ruumis ei ole enam midagi, mis mõjuks uue ja huvitavana? Ilmselt mitte mõõtmatutes kaugustes, mis seega tähendab, et ühel hetkel saab otsa küte tajudele, jõuab kohale paratamatu suletuse ja piiratuse faas. Kui just Easyjet ei hakka hommepäev pakkuma tšarterlende Veenusele ja Pluutole. Ent see oleks vaid suuremas mastaabis ruumi piiratuse tunnistamine.

Ehk seetõttu oleks vaimse tervise huvides mõttekam juba algusest peale rännata ainult sisekosmoses ja ignoreerida ümbritseva maailma pakutavaid vaateid? Postmodernistliku inimese pilditarbimisiha, mis (nagu kõik ihad) ei rahuldu kunagi, on üldteada, isegi banaalne fakt. Seda võiks kommenteerida samavõrd banaalsest allikast pärineva näitega - briti kirjandusklassikus "David Copperfieldis" oli ühes episoodilises osas tegelaseks keegi vanadaam, kes armastas alatasa rõhutada, et "ei ole tarvis mööda maailma ringi uidata". Kuna aga daam armastas üle kõige juua head teed, siis üritati teda tihtipeale vahele tõmmata väitega, et kui keegi ei "uitaks mööda maailma ringi", oleks ära jäänud kolonialism ja nõnda ei oleks ka teejoomise kultuuri Indiast Inglismaale toodud. Daam eelistas siiski vaikida, mitte alluda provokatsioonile ning jääda enese arvamuse juurde kindlaks. 

Tegelikult on see kõik muidugi klassikaline polariseeritud vastandus suletuse ja avatuse vahel. Suletud süsteemidel aga, olgu need siis üksikisiku või suuremate inimkoosluste tasandil, on reeglipärane kalduvus mädanema minna, lämbuda omaenda veres, olles eelnevalt selle vere pühaks kuulutanud. Tõene tarbeväärtus on metafooril, mis pärineb faktil geneetikast: kui teatud liik hakkab omavahel ristuma ja paljunema, on tulemuseks väärdunud järglased - meenutagem siinkohal Garcia Marqueze tippteose "Sada aastat üksildust" lõppakordi, kus iseenda hävimise staadiumisse jõudnud süsteem hakkas sünnitama iguaanisabaga inimlapsi. Kahtlemata on see ka argument igasuguste rassipuhastusteooriate ja superior race`i loomise teooriate vastu, ent jätan siinkohal sellele teemale liigse politiseerimise huvides vihjamata. Vaimse tervise (miks mitte ka füüsilise või mõne muu) huvides on parem mitte langeda äärmustesse, kuigi võimalustena peab need enda jaoks kahtlemata läbi mängima, kasvõi piiride paikapanemiseks. Tema Pühadus Dalai Laama on enda antud elujuhistes näiteks soovitanud iga kindla aja tagant külastada mõnda uut ja senitundmatut paika. See soovitus kehastab muidugi budistlikku keskteed (palun mitte segi ajata keskpärasuse või keskerakonnaga), mis on inimese seisukohalt üsnagi toimiv ja universaalne mudel, antropotsentristlik, ent ümbritsevaga arvestav ja sellest hoolimata (või pigem selle tõttu) omab tähendust ka meie igasugusest religioossusest (või õigemini punktist, kuhu on jõudnud läänemaine kristlus) võõrandunud kontekstis.

Tagasi squati juurde. Äraseletatult tähendab 'squat' ebaseaduslikult hõivatud tühjana seisvat maja. Minu elus on see umbes neljas kord, kui elan taolises "asutuses". Läänemaailmas on squatikultuuril pikemad traditsioonid, Eestis squate väga palju teada pole ja kuna neid ei registreerita, siis pole ka muidugi ametlikku statistikat. Ameerikas ei ole neid ilmselt poliitilise loiduse, varase ajupesu ja piisavalt mugavat elu pakkuva ühiskonnakorralduse tõttu. Mahajäetud majadesse moodustavad kommuune tavaliselt inimesed, kes sel viisil suhestuvad kapitalistliku ühiskonnakorraldusega, eelistavad ökonoomseid eluviise ja minimaalset tarbimist. Üldjuhul on nad straight edge (taimetoitlased, mittesuitsetajad, ei kasuta alkoholi ega narkootilisi aineid), tihtipeale loomakaitsjad või isegi loomaõiguslased ja patsifistid, kindlasti humanistlike vaadetega. Mõni aasta tagasi Pariisi skvottides täheldasin ma peamiselt kolme tüüpi squate:

1. Kunstnikud, kellel on oma loominguga nii palju tegemist, et neil pole selle kõrval võimalik normaalse ühiskonnaga kaasa rallida. (Igale turistile on tuntud üks Pariisi kesklinnas asetsev rohkete värviliste tuuleratastega kaunistatud maja, mis algul hõivati ebaseaduslikult, ent hiljem kingiti linna poolt kunstnikele ateljeeruumideks. Kahtlemata oli tegu linna mainekujunduskampaaniaga, mis pidi kinnistama turistide silmis Pariisi kui kunstimetropoli mainet. Pole vist vaja lisada, et suurem osa kunstnike kommuune nii "või sees" ei ole.)

2. Aktsionistid. Politiseerunud skvotterid, kelle jaoks skvottimine on üks osa kapitalismivastasest võitlusest ja peavoolu ühiskonnale vastanduvast "alternatiivsest" eluviisist.  

3. Kõik ülejäänud, kellel ei ole mingit ideoloogiat, peale selle, et nad on nõus askeetliku kommuunieluga ja kes tahavad lihtsalt elada vaikset hipielu.

Siin squatis elab kaks kassipoega. Nad on leitud tänavalt ja neile on antud ajutine kodu. See on tüüpnäide skvotterite käitumisest - kellelegi halba või kahju tegemata (kasutult tühjana seisvaid maju hoiavad nad amortiseerumise eest) üritavad nad oma säästlikul moel pigem midagi head teha. Ühiskonna ja seaduse silmis on nad aga kurjategijad, formaalse süüdistuse taga majade ebaseadusliku hõivamise eest kumab isegi tõsisem süüdistus - nad ei osale (või osalevad nö madalaprofiililiste "prügikorjajatena") kapitalistliku ühiskonna tarbimisahelas. Kõigi pankade, tootmisasutuste, korporatsioonide ja kinnisvaraäri jaoks on nad kadunud kliendid. Ja seda ei andestata.

Kus on siis lubatud vaalad, kui seni käib jutt pigem planktonist? "Vaalade kaitsmine" on levinud väljend, ökoradikalismist laenatud klišeelik kujund, mis peaks tähendama mõttetut aktsionismi, idealismi, mainekujunduskampaania kilbile tõstetud ilmselget pseudoprobleemi. Tavaliselt kasutatakse seda (halvustaval või iroonilisel toonil) võimatuse tõestamiseks (umbes nagu ka idiootlikku vanasõna "ei ole mõtet üle oma varju hüpata"). Miskipärast ma siiski arvan, et on mõtet nii üle varju hüpata kui vaalu kaitsta. Olgugi, et maailmamere reostudes on vaalad ilmselt viimased, kellel häda käes - ent see ei tohiks argument olla. Jutt on visionäärsusest ja kohane on meenutada sioux-indiaanlaste ühe juhi Hullu Hobuse ütlust: visoonile järgnetakse nagu kotkas sinitaeva all. Visionäärsus ei ole naiiv-idealistlik soovmõtlemine, see on otsetee superideaalini, mitte konjunkturistlik aste-astme-haaval-siksakitamine. (Hullul Hobusel igatahes õnnestus 1850ndal aastal kindral Custeri suur väesalk lahingus võita.) Kui poleks vaalu, siis poleks ka sisemist motivatsiooni, see raugeks ja uinuks ja meie uinuks koos temaga.

Ma ei ürita siinkohal midagi tõestada. Tee ideaalse kunstiteoseni (ka siis kui see seisnab suurimas võimalikus ebaideaalsuses), tee ideaalse ühiskonnani, tantsiva tähe loomine, tee vaaladeni, ise vaalaks saamine - kõik see on perspektiivide kaos. Et anda elu tantsivale tähele, on sisemine kaos vajalik. (Ma ei mäleta, kes seda ütles, ent samamoodi ei mäleta ma ka, kes inimkonna ajaloos üldse esimest korda midagi ütles.) Et saada vaalaks, tuleb olla plankton, et jõuda selgusele, tuleb läbida segadus. Ning mõnede allikate põhjal on selgus suurem illusioon kui segadus. (Ma mäletan, kes seda ütles, aga see pole siinkohal oluline.) Tee - sirgjooneline tee - vaalade teadvusseisundisse algab vaalade kaitsmisest.

Värav kaitsealale algab siit.

Ki wa
Tallinn-New York
september 2008