Avaleht

TAASKOHTUMINE LUDMILLA SIIMUGA 25.11.2008

Teisipäeval, 25. novembril kell 16 avatakse Vaal galeriis Ludmilla Siim-Kaasineni näitus “Ajas ja Ruumis”. Näitus jääb avatuks 13. detsembrini.

Vaala kuraator Eha Komissarov on Ludmilla Siimu talendi austaja aastast 1971, kui nägi esmakordselt tema töid Tartu Ülikooli kohvikus korraldatud Tallinna noorte kunstnike näitusel. Järgnevalt Eha Komissarovi kommentaar näitusele:

“Maalikunstnikku Ludmilla Siimu tuntakse Soomes Milla Siim-Kaasineni nime all ja Milla-Ludmilla. Kunstnik tähistas hiljuti oma 70ndat sünnipäeva. Näitust Vaalas  käsitleb ta mitmetahkselt, esitades ülevaate oma loomingust. Samas seostuvad mitmed Siimu  uuemad tööd loominguga, mis sündis kunagises ENSV-s. Ludmilla Siim kuulub POP-kunsti läbimurdjate ridadesse 1960/70ndate vahetusel. Ühises tiimis oma andekate õpilaste Ando Keskküla ja Andres Toltsiga töötati välja hüperrealismi sugematega esituslaade, kust peagu kasvas välja kuulus Eesti slaidimaal.
Sellest legendaarsest ajajärgust ringleb tohutult legende ning küllap oli Ludmilla Siimu, Ando Keskküla ja Andres Toltsi näol tegemist trendiloojatega tänapäevases tähenduses. Midagi ei jäetud tähelepanuta ja alates riietusest – kõik asjaosalised kultiveerisid äsjaleiutatud midi-moodi, kandsid maani mantleid, Tolts ja Siim ka stiilselt vormitud veluurkaabusid, - eristuti sovjetlikust ümbruskonnast. Ja kuigi võimalusi alternatiivseks elulaadiks tollal jagus napilt, anti oma parim siingi.
Ludmilla kogus peagi kuulsust monumentaalsete ja sisuliselt postmodernistlike kompositsioonidega, mis ühendasid klassifitseerivaid arhitektuurifantaasiaid, moodsalt disainitud interjöörimaali tuntud tegelaste portreedega. Siimu ja Toltsi interjöörikäsitlusi võib võrrelda  paleepöördega. Revolutsiooniliseks fermendiks polnud trash, milleta praegust punkmaali ei kujutaks ruumis üldse ette. 1971.a algusel kirjeldati interjööri läbi glamuurse elulaadi ja disaini nägemuse, mida nõukogude kehvast olmest tülpinud põlvkond pidi endale ise genereerima. Kuivõrd tollast kunstnikku ei hellitatud ajakirjade laviiniga ja militaarstruktuurid alles leiutasid internetti, pingutas kotis elanud noor põlvkond oma kujutlusvõimet, mille tulemuseks oli ennenägematult eklektiline, ent täiesti arvestatavalt suurejooneline keskkonna ja ruuminägemus.
Ludmilla sai tuntuks ebaharilike perspektiivimängude ja  eriskummalise värvinägemusega maalijana. 1977.a siirdus Ludmilla Siim Soome ja suutis siseneda võõrasse kultuuri ning kehtestada ennast maalijana. Ta sulandus 1979.a kõrgetasemelisesse Soome abstraktsesse maalikooli, mille sidus talle lähedaseks saanud müstika ja kosmilise esoteerika teemadega.
Vaalas saab hea ülevaate Soome ajajärgu loomingust. Silma torkab abstraktse kujundi huvitav valik ja selle käsitluslaad. Siim ei ole seda tüüpi kunstnik, kes naudiks kõiksusesse lahustumist ja oma hinge kaotsiminekut. Tema tööd on mõnes mõttes sama vapustavalt maised, nagu nad olid 1970ndatel. Kõiksuse metafüüsilisi teemasid esindavad Siimul suured, sageli isegi võimsad ja jõulised kujundid. Töö visuaalne intriig rajaneb nende vormide hoogsale rütmistamisele, mille sümmeetrias aimuvad matemaatiliste struktuuride müstikat. Selles vormirikkuses, mida kohtab Siimu maaliloomingus, võib tajuda maagilist alget. Kunstnik suunab vaataja alati suurte probleemide juurde ja teda eriti ei huvita, kas vaataja seal toime tuleb. Pisikesed lookesed ja intiimsed mängud endiselt ei huvita ja tundub, et aeg ei suuda teda vähimalgi määral mõjutada.
Näib, et taas on Ludmilla sammukese eespool. Elu teises kultuuris on ta vabastanud tarbijalikust popimaailmast, kus meie praegu ennast kaotame. Tal on tõeliselt konstruktiivseid ideid müstilisest maailmakorraldusest ning professionaalset powerit selle väljendamiseks. Meil miskipärast asuvad müstika alale sageli amatöör-maalijad, kelle suured ideed ja oskused ei lähe kokku.
Palju õnne, Ludmilla ja võtke vastu tänud.”

Loe Ants Juske artiklit näitusest Eesti Päevalehes

Lisainfo:
Vaal galerii
6 810 871
galerii@vaal.ee