| ESTENG | ||||||||
|
|
AvalehtTANJA MURAVSKAJA VAAL GALERIIS 19.5.2008
Kohalik kunstiavalikkus mäletab ehk, et eelmisel kevadel, vahetult enne Pronksiööd, oli terve Linnagalerii põrand kaetud taevasinise vaibaga. Esimese saali seintel poseeris alasti kümmekond noorema generatsiooni kunstnikku, ainsaks aksessuaariks riigilipp, tagatoas aga seisid neo-natsi välimusega noorukid selle sama lipu kõrval valves. See oli näitus pealkirjaga "Positsioonid". Sel kevadel, pisut üle aasta pärast Pronksiööd, on Vaala seintel soliidsed portreed ja rõdul valgusvihus kasutusvalmis mikrofon. Sügavmustalt taustalt vaatab vaatajale otse silma kümmekond vananevat, kuid siiski äärmiselt väljapeetud olekuga endist revolutsionääri. Vaatajale jääb võimalus nende pilgu all ise tribüünile ronida, pidada kihutuskõne ja pöörata riiki või hoopis tervitada oma kaaslasi allkorrusel mõne lauluga. See on näitus pealkirjaga "Nemad, kes laulsid koos" ja ei pea olema eriline geenius mõistmaks, et tegemist on järjega eelkirjeldatud "Positsioonidele". Laulva revolutsiooni eestvedajad, vabadusvõitlejad ja riigiisad - üheltpoolt rahvuskangelased, kelle ideaalid, püüdlused ja visa töö viisid ühe väikeriigi taastamiseni, teisalt aga tänase Eesti ühiskonna ja selle rahvusküsimusi puudutavate väärtushinnangute insenerid. Vananevate revolutsionääride paraadportreede galerii tõstatab küsimuse rahvusliku ideoloogia ja selle positsiooni muutumise kohta ajas. See, mis oli iseenesestmõistetavalt kõige tähtsam 1990ndate alguses, ei pruugi täna enam kehtida kui ülim väärtus ja tegutsemisprintsiip. Ja aeg on möödunud: seda tunnistavad vabadusvõitlejate näod. Portreefotodel: Jüri Adams, Ignar Fjuk, Liia Hänni, Tunne Kelam, Mart Laar, Marju Lauristin, Ülo Nugis, Mart Nutt, Lagle Parek, Edgar Savisaar, Enn Tarto, Heinz Valk. Minge kindlasti vaatama - Tanja Muravskaja näitus on suurepärane võimalus mõtiskleda rahvuse, riigi ja rahvusriigi olemuse ja tähenduse üle siin ja praegu, selles poliitilises situatsioonis, milles praegu elame. Rael Artel
|
|||||||
|
||||||||
)
