Avaleht
ANDRES TALI VAALAS 23.10.2008 Pressiteade
Neljapäeval, 23. oktoobril kell 17 avab Andres Tali (s. 1956) Vaal galeriis näituse PILT JA SÕNA, kus esitab videoid ja tekste aastatest 2004–2008.
Näituse moto:
T e g e l i k k u s o n u t r e e r i t u d v ä l j a m õ e l d i s.
Tali monumentaalsete tekstikogumitega kohtus avalikkus paari aasta tagusel “Vägivald ja propaganda” väljapanekul Kunstihoones. Vaala jõuavad “Pilt ja sõna” strateegiast väljakoorunud uued sõnumikud täiusliku tüpograafia poolt edastatud külma tekstina.
Esitatu ei lase hetkekski unustada Tali positsiooni postmodernistliku kontseptualismi alusepanijana. Ta on juba mitu aastakümmet menetlenud tõsiasja, et kontseptualism on oma olemuselt poolenisti kirjanduslik ilming. See huvi on üha kasvanud ja ajapikku on väikestest kirjanduslikest remarkidest töö serval välja kasvanud monstrum-tekstid, mis ilutsevad banneritel pikkade lugudena.
Tali piltjutustuse laad on kavalalt kõver, sest kogu jutt keerleb pildi ümber, mida pole ja selle kujundi kaudu kunstniku ümber, keda samuti ammu enam pole. Kogu versioon pühib igasugused jäljed tõe eest. See võiks tunduda tüütuna, kui poleks seda närvepingestavat peitusemängu, mille varjus Tali analüüsib oma (anti)rolli kunstnikuna. Igal kontseptualistil on piinav vajadus piiritleda enda kohta kultuurimängus ja võimalikult erinevaid maske pähe proovida. Neis kirjutustes pole tekstil suuremat mõtet, ent kontekst on alati hiilgav ja tegutsev. Tali on välja töötanud kirjutuslaadi, milles seguneb kohtust tunnistusi andva kodaniku jutustamisviis sonettidest tuntud romantika ja nostalgiaga. Kohalolek ja selle taga haigutav tühjus ei häiri kontseptualistlikku kunstnikku, kes suudab interpreteerida mida iganes ja keda tahes. Ometigi võib jääda tunne, et vähemalt osaliselt sisaldavad tekstid tõde. Või oleksid vähemalt tõenäolised.
Kontseptualistlikud kunstnikud on imago konstrueerimise meistrid. Kontseptualistliku absurditeatri teises vaatuses näeb Vaalas peent ja nüansirikast tööd kunstniku isikliku kujundiga.
Tali esitab näitusel oma viimaste aastate videoid ("Skipping", "Speedway", "Crash", "Violence & Innosence", Flow"). Näitustel on nähtud neist vaid kahte („Skipping“ ja „Violence & Innosence“ algversioon), kaks on kunagi esitletud digitaaltrükkide edasiarendused videos ja tänavuaastane „Flow“ on olnud nähtav ainult internetis. Neist kõigist eritub hõrku spliini, mis ümbritseb aromaatse pilvena Tali tegemisi. Ja lõpuks tuleb surm, saame teada kunstniku 2008 valminud tööst. Ainsa eesti kunstnikuna tunnistab Tali bioloogilise vananemise fakti. Muidugi, endast lugupidavalt, vormides endast sedalaadi keskealise mehe kujundi, kes on hunnitu, sarmikas ja traagiliselt õnnetu.
Tali videoloomingu novaatorlikku suunda nimetaksin kontseptualistlikuks romantismiks, melodraamaks, isegi seebiks vms. Imagoloogilistes hierarhiates kuulub narr, hädavares skaala kõige madalamasse järku ja teadlikult ei samastu loovisikud sedalaadi rolliga eriti meelsasti. Talil on imidž kunstnikust, kes jutustab teistelegi imidžist. See on kurb ja liigutav lugu, kahjuks otsekui teistegi keskealiste inimeste minapildist maha kirjutatud. Teeks siinkohal kokkuvõtte Tali lavastuste kangelasest: pessimistlik, konservatiivne kuju, individuaalse riietumisstiiliga, küüniline, ent ka sentimentaalselt tundeline, osutudes alati ohvriks, mis pole muidugi kuigi usutav positsioon. Mees, kelle vastu on suunatud teiste agressioonid, on suuteline üksnes enesetappusid kavandama.
See on melodramaatiline tragikomöödia oma parimas esituses.
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Pressiteate koostas: Eha Komissarov
Lisainfo:
Mari Volens
Vaal galerii
6810871
galerii@vaal.ee
www.vaal.ee
Loe Ants Juske artiklit Eesti Päevalehest
Loe Andri Ksenofontovi artiklit Sirbis
|
)
)
)
)
)
)
)
)
)
)
