TEKSTIRÄNDUR

TEKSTIRÄNNE 4: MUUSIKA LENNUJAAMADELE, LENNUJAAMAD MUUSIKALE

Milline on elektroonilisuse ja sellega kaasnevate auditiivsete aspektide mõju inimesele?

Helid loovad teadvusele ruume ja moodustuvad erinevaid virtuaalseid keskkondi.
Helid simuleerivad teadvuse enda loodud ruume - võimalik on heliga teadvuserännakute (vägivald, hullumine, hirm) asendamine või nende toetamine (meditatsioon).

Kõigile heliefektidele ja heliga tehtavale on nii inimese tajus kui semiosfääris vaste (välja arvatud kitsas muusikaline keel, mis on rida vaid iseendale viitavaid „tühje“ tähistajaid).

Ruumi tagasikaja (reverb) loob psüühilise ruumi, kus valitseb hirmuaisting, kartus tundmatuse ees. Aeglane kaja (delay) viib mõtted lõpmatusele ja kordusele, tagasiside (feedback) viitab naasmisele ning mõtte või aistingu üleküllastumisele jne.

Iga salvestatud naturaalheli kannab endas ajalugu ning räägib midagi ruumist, kus see on salvestatud. Kord juba salvestatud heli ei ole enam naturaalne vaid elektrooniline. Salvestustest uute ajaruumide ehitamine (filosoofilises mõttes ulatuste ja kestvuste ümberpaigutamine) ning nende dekontekstualiseerimine on reaalse ja irreaalse vahelise piiri lõhkumine. Näiteks elektroakustiline muusika, naturaalsete helide elektrooniline protsessueerimine, kus laiendatakse puhastest füüsilistest kokkupuudetest sündivate helide kõlalisi võimalusi.

Iga sünteetiline heli on loodud puhtast ilma harmooniata siinuslainest. Kõrge sinusoidi sageduse muutmine veel kõrgemaks, üle 20 kHz,  nii et see muutub ultraheliks ja ei tekita enam kuuldeaistingut, on jällegi oleva (füüsilise) ja olematu (kujuteldava) vahelise piiri hägustamine, nullide ja ühtede segunemine. Sünteetilistest helidest koosnev elektrooniline muusika on masinate loodud vorm, masinhelide ilmas on kõrvale jäetud inimese hääl ja keha (välja arvatud popmuusika), inimene on passiivne kuulaja, kelle keha on uurimisobjekt. Samamoodi on inimene sotsiaalne konstruktsioon, suurema masina, süsteemi loodud vorm. Mõlemal puhul on algne vorm tundmatuseni muudetud ja tagasipöördumine ära lõigatud.

Taksolt löögi saanud Brian Eno kuulas haiglas lamades kõrgsagedusel harfihelisid liiga vaikselt mängivalt plaadilt, üksikud kuuldavad kõrged crescendod segunesid õuest kostva vihmasajuga. Ta kuulas helisid nagu muusikat, ruumi ja konteksti osana.

Läbi aegade ja vaakumiväliste ruumide (vaakumis teatavasti heli ei levi) on teadvust mõjutanud helikeskkond.
Mägede näiline vaikus koos õhurõhu muutusest tekitatud taju iseärasustega.
Loodus oma mitmekesise katkematu helimaastikuga.
Religioossete rituaalide hüpnootilisus ja glossolaalsete palvete ühisjõud.

Seoses salvestus- ja taasesitusvahenditega tekkinud võimalusele üht lühikest heli mitu korda järjest mängida (nn loop) ja sellest uusi struktuure ehitada, jõudis hüpnootiline muusika tehnilise perfektsuseni (minimal techno). Seoses klubikultuuriga ka massideni (üheksakümnendatel tekkis seoses tehnoloogilise optimismiga koguni nähtus nimega tehnošamanism).
Siin on kontekst juba kordusprintsiip, paljundamine, masstoodang, ühesugusus.
Praegu helide ja piltidega tehtav tehniline multiplitseerimine laieneb õige pea ka kehadele.

Inimaju ja keha alluvus helidele on andnud ideid näiteks audioteraapiale, vibromassažile, new-age (pseudo)spirituaalsusele, ajulaineid sünkroniseerivatele programmidele ja ürgheli uuringutele, millega on tegelenud nii iidsed ida müstikud kui kaasaegsed lääne kvantfüüsikud.

50ndatel aastatel taustmuusika loomise monopoliseerinud kompanii Muzak Holdings Llc oli juba 30ndatel varakapitalistliku sotsiaalse utoopia teenistuses ja tegi katseid leida sobivat taustmuusikat tootmis- ning ärikeskkondadesse, parandades töötingimusi, seeläbi töötulemusi, kokkuvõttes suurendada läbimüüki.

1978 avaldas Brian Eno teose Ambient 1: Music for Airports, olles inspireeritud (ja samas teadlikult distantseerudes) nn muzaki (liftimuusika) fenomenist, selle kõla ja levikumodaalsustest ruumis. Võimalusest asetada kuulaja kõlavanni, mis pakuks vaevukuuldava delikaatsusega unustust, mõjuks psühhoteraapiliselt, immuniseerivana (?) materiaalsuse suhtes, seoks ja harmoniseeriks, lennujaama kontekstis lepitaks inimest võimaliku eesootava surmaga.
Ja lennujaamad olid 70ndatel veel seostatavad lendamise kui ilusa ideega, mitte tänapäevased ühiskondlike paranoiade bürokraatlikud kehastused.

Helikeskkond ümbritseb meid kõikjal, nagu ka ühiskonda reguleeriv ja inimesi robotiteks muundav süsteem, mille maapealne tempel on lennujaam.
Moodsa ja kiire elu sõlmpunkt, kus meid läbivad kõige erinevamad marsruudid ja taotlused, nagu igal hetkel läbivad meid kuuldamatud helid, faksid ja raadiosignaalid.
Helilooja teeb komponeerides helisid valides musttuhandeid valikuid.
Lennujaamas tehakse robotlikke, eelnevalt suunatud valikuid: suhtlus passikontrolli, turvavärava töötaja, müüja, teiste reisijatega. Tegu on rollimänguga, mitte inimestevahelise suhtlusega, tuhandete impersonaalsete inimnägudega.
Inimene lennujaamas on võõrandunud inimene, võõrandatud süsteemi poolt ja võõrandunud teiste inimeste jaoks, bürokraatlik süsteem seadistub üksikisiku suhtes ülimuslikule positsioonile.
Lennujaam ise on üli-reaalsus, süsteem, mis sünteesib reaalsust, dehumaniseerides inimest.

Kui keegi teeb virtuaalsesse, muusika ümber koondunud keskkonda Myspace kasutajakonto, saab ta vaikimisi esimeseks virtuaalseks sõbraks portaali programmeerija ja moderaatori Tomi.
Brian Enol on seal näiteks 35 276 sõpra, Sonic Youthil 233 671 etc.

Tom on muidugi robot. Me näeme vaid suvalist pilti, mis võib olla ka mask, fotoroboti töö või foto nukust.
Eelkõige kujutis inimesest, kes vastab meie ettekujutusele inimesest.
Sama hästi võib tegu olla simulatsioonidega.

Juba lähimas tulevikus saab igaüks teha bändi viie minutiga.
Veidi kaugemas tulevikus kestab iga muusikateos poolteisest sekundist miinus poole millisekundini.
Kellelgi pole kauem aega kuulata.
Andmekandjate senise arengu juures on võimalik umbes viie aasta pärast kanda oma iPodis kaasas kõike (!) seni maailmas salvestatud muusikat.
Lennujaamade asemele tekivad kosmosejaamad.
Päeva söögikogus mahub tabletti.

On jäänud öelda veel üks sõna: GLITCH.
Glitch, hetktõrge, katkestus, lühis või viga on igas süsteemis keelatud ja samas vältimatult kohal, nagu võimalus lennuõnnetuseks lennujaamas.
Helikunstnikud kasutavad vigu ära, ehitavad katkistest või kuuldamatutest helidest, ümber ühendatud või valesti tööle pandud elektroonilistest riistadest uusi kompositsioone.
Metropolides, kus elektroonilised masinad on majandusedu kehastuseks, on kunstnikud ainsad, kes neid loominguliselt (valesti) kasutavad.
Paljud üksikud pixlid satuvad mikrotasandil masina poolt ettearvestamata kombel kokku.
Üks neist olen mina.

Ki wa