TEKSTIRÄNDUR

TEKSTIRÄNNE 5: MÕNINGAID ASPEKTE TÖÖ TÄHENDUSEST

Ma seisan ruumi ja lõpmatuse vahel, funktsioonide ja elementide neutraalses kujutluses.

Minu seismine ehk seisund ehk positsioon on Töö. See Töö analüüsib teadvustamatust, mis on ruumistatud ehk teadvustatud kujul selja taga, kujutluse suhtes pigem seljataga, seega rõhutatult teadvustamise äärealal. Aga sinna saab siseneda ja seal on koht seismiseks. Esialgne lava kujutluste jaoks, mis pole kunagi olemas olnud, ent ei ole ka kunagi päris kadunud - Töö koht.

Seisukoht - kujutluse seisukoht kujutluses endas - selgitab eksperimentaalselt virtuaalse ja reaalse, väesoleva ja käesoleva vahekorda.

See mis on, on tegelikult see, mis ei ole või mis on oletatav ja mis tagajärjed sellel kõigil võivad olla või õieti mida seal ei ole - aga - millises kategoorias, millisel tasandil? Reaalne ruumikogemus, mis seega tekitab hämmastuse, tähenduste ümberpaiknemise, metamorfeerumise. Mis on iseeneslik, ent ilma kujutluse nullpunktita ei tekiks ja milles seega on siis selle väesus.

Töö tegeleb empiirilise uuringu, ruumikompamisega (mahud, ruumid, ulatavused, kestvused, omadused) ja tuletab sellest formaalsete mõtteloogiliste operatsioonide abil (ilma vähemagi demagoogiata) metafüüsilise vaate ruumile, lähtestab ruumis irratsionaalse, aga täiesti loogilise jutustuse sellest ruumist. Maa lõhedesse valatud ja lõhede vormi kujulise, mis seisab siin ajutise aiana ühel või teisel moel, tähenduslike trossidega toestatud. Nii et siin on tegemist ka ajamõõtmega ja see haare on suhteliselt ulatuslik. Ulatuslik tähenduses: määramatusesse ulatuv.

Mis virtuaalsesse filosoofiasse puutub, siis füüsikud ütlevad, et meil on empiirilises mõttes tegelikult väga vähe uut avastada. Seega jääb vaid üle juba teadaolevat arendada. Virtuaalsuse tootmine on nagu progemine, mis üritab luua tehisintellekti, kes mõtleks edasi sealt, kus mõte jõudis temani ja suudaks ise välja mõelda enda eksisteerimiseks vajaliku energia saamise skeemi, tekitaks maatriksi, neuroarvuti.
Minu Töös, paiknemises, positsioneerumises, on virtuaalse ja reaalse vahekordade selgitamine pigem ihatootmismasinate tasandil.

Nii et siin on fikseeritud irratsionaalne laeng, vaim või keel, mis tungib kehadest välja, kus teadvustamatusest saab ruum ise, ruumi ilmumine iseendasse, samas pääse oleva kaudu mittemillessegi.
Jällegi üks väes- ja käesoleva samasuste ja erinevuste kaudu süsteemi rõhutav tõestamine.

Kuigi Töö eksperimentaalse vaatlejana erinevate teadmissüsteemide ja psühhotehniliste katsetuste metsas toetub väesolevat ja käesolevat analüüsides empiirilisele materjalile, on tema potensiaal siiski kogemuse, tunnetamise, teksti tekitamisega - nii et puhas masinsuse printsiip, mis on alati edasiliikumine.
Juba sellest rääkimine tõstatab küsimuse, mis keelt me peaks üldse kasutama ja kust me võime teada, et me ei valeta, kui me selle kohta midagi ütleme.

See meetod on empiiriliselt pluralistlik ja sellisena ülimalt ökonoomne: mis ei kirjelda ennast ise, seda peab kirjeldama, aga vaid selleks, et tuua välja saatuslik tühik kirjeldumise ja ilmumise vahel, ent siin see on defineeritud materiaalselt, definitisioon on toodud väesolevast st tekstist või abstraktsioonist käesolevasse, reaalsuse põhjal reaalsesse, Töösse. Kõik osaleb suures käesolevas reaalsuse tekitamise protsessis, kust ei ole pääsu mujale kui samasse lõhesse tagasi. Ja alles sealt edasi avaneb selle protsessi dünaamilisus ning dünaamiline protsess on immanentne energia ja mateeria maailmale.

Kuna kehalisus on ruumist lahutamatu, kõneleb ruumi teadvustamine kehadest, kehasarnasest materjalist, metafüüsika ja teadvustamatuse kombinatsioonist, mis loob sellest mullast tulnud kehast bioloogilise roboti, mis defineerib antropomorfsuse.

Neutraalses kujutluses seismine determineerib võimaluse öelda midagi, mille lõpus oleks kolm punkti. Isegi kui töö ei tekita mingit tunnetus- või tajunihet või teadmist, siis tasub puudutada pingutatud toestuseid, uurida seda, mille najal toimub püstiseismine - see on heli, aga see heli hägustab veel rohkem reaalse ja irreaalse piiri.
Ja kuigi tegu on füüsilise nähtuse, vibratsiooniga, on nii see heli kui see visuaal oma ülimas avaldumisvormis ikkagi määramatus.

Mis tahan öelda: see tekitab reaalsusele ja asjaoludele tuginedes määramatuse. See ongi see koht, kuhu virtuaalsuse filosoofia või selle väljendus kunstina peaks jõudma, et ta töötaks kui ihamasin, nagu tehisintellekt, mis ise genereerib enda kohta metateksti, et tema seletaks reaalset ja olevat. Ja üleastumine saatuslikust ettemääratusest on maksimaalne. Ma mõtlen siis aju ja kultuuri geneetilist - sellisena võimalik et vaid näilist - determineeritust.

Tekstimasin räägib teadmise ja olemise kaudu nõndaviisi, et me ei tea enam millest räägitakse ja samas ei tea, kust ja kuidas ei tea ja kas oleks võimalik teada või mitte teada, ühesõnaga: ta on uks labürinti, mille põhiplaani ei ole ette antud. Ja sellesse sisenemine on üsnagi obsessiivne, hakatus, minek mingite vaikselt haihtuvate lõngade järgi.

Kunati on palju elutervem ja jätkusuutlikum tegevus tungida virtuaalsesse filosoofiasse, üleüldse veel virtuaalsemale ja kujuteldavamale tasandile, realiseerida virtuaalsust ja lasta töötada ihamasinatel sedasi, kui et suunata seda näiteks tehnoloogiasse, mille eesmärk on programmeerida virtuaalne intelligents, mis hakkaks iseennast tootma, põhjendama ja kontrollima. Allegooriliselt see Töö juba tegeleb sellega, ainult et tal on võimalus inimese tähistamise piiri muuta kuidagi turvalisemalt kui tehnoloogia, mis nõuab ekstra koguse tähelepanu ja asub ise kergelt kontrollivasse positsiooni.

Ühesõnaga: see tähendus on võimas kui linn.

Ki wa