TEKSTIRÄNDUR

TEKSTIRÄNNE 6: KULTUURIKIRI VIINIST

Oma seitseteist aastat tagasi asutas noor ja radikaalne helikunstnik Franz Pomassl plaadifirma nimega Laton. Psühhofüüsilistest helieksperimentidest alguse saanud märgist on nüüdseks saanud Austria vanim nonkonformistliku muusika ja helieksperimentide väljaandja. Lisaks plaatide avaldamisele on Beethoveni välimusega Pomassl helikunsti professor Viini Kunstiakadeemias ning esinenud heli-installatsioonidega Manifesta ja Documenta taolistel suurüritustel. Koos venelannast abikaasaga korraldavad nad mitmeid eksperimentaalmuusika festivale, trumbiks endiste nõukogude maade helikunstnike tutvustamine rahvusvahelisel areenil. Seni meeldejäävamad on olnud hiigelsuures saksa õhutõrje betoonpunkris toimunud Radius-festival, Viennale filmifestivali järelpidu Kolmanda Reichi aegses esindushoones ning Mozarti päevade raames toimunud suur mürafestival Salzburgis.

Seekordne üritusepaik valmistas jälle üllatuse - nimelt oli tegu Seccessioniga, majaga, mis nii Austria kui kogu läänemaailma arhitektuuriajaloos mängib võtmerolli juugendilt modernismile üleminekul ja mille asutas 1880ndatel samanimeline kunstigrupeering Gustav Klimti juhtimisel. Maja sümbolväärtus on austerlaste jaoks nii suur, et nad on selle kujutise pannud koguni oma euromündi peale. Seccessioni katuse all olevas kunstnike klubis oli toimumas üritus Zone, kus peale minu, st muusikakollektiivi nimega ансамбль "ГЛЯМ", pidid üles astuma veel kaasamaalane ja kolleeg Andres Lõo oma esikplaadi esitlusega, Aivar Tõnso ning kaks Novosibirski päritolu DJ-d nimedega Da Belka ja Mr Belk.

Kultuuriprogramm algas aga Viini raadio 1st, kus sümpaatne tädike intervjueeris mind ja ansamblikaaslasi Mihkel Kleisi ja DJ Fabrique'i. Tal oli kavas teha raadiosari (midagi meie klassikaraadio Fantaasia sarnast), kus iga kuu annab intervjuu ühest kaheteistkümnest ajavööndist pärinev helilooja või muusik. Algatuseks küsis ta meilt eesti scene kohta, rääkisime talle pikalt robodada ja olematute bändide festivali kontseptist, nii et jutt läks üsna diibiks kätte. Tädi oli vist eeldanud, et ajame rohkem juttu stiilis a la meile meeldivad tüdrukud ja rock'n'roll. Ühel hetkel, kui ma parasjagu olin muusikaliste protsesside tekkest rääkides jõudnud välja teooriani, et nende mõistmiseks oleks vaja eemaldada essents, mis on fundamentaalne omadus, ilma milleta asi poleks see, mis ta on. Essents on nimelt transtsendentne entiteet ja transtsendentsetest asjadest rääkides ei või iialgi kindel olla, kas me mitte ei valeta. Essentsi asemele identiteedi andmiseks soovitasin ma aga dünaamilisi protsesse, millest mõned on materiaalsed, mõned energeetilised, aga igaljuhul on nad immanentsed mateeria ja energia maailmale. Selle peale läks tädil juhe kokku, solvunult lülitas ta salvestaja välja ning põrnitses mind otsekui laps, kellelt on mänguasi ära võetud. Ta vist arvas, et üritame teda hanitada. Need kolm ida-euroopa metslast ei näinud küll nii väga metsikud välja, ühel oli koguni lips ees (Mihkel Kleisil), kuigi teisel olid juuksed sassis (Fabriquel). Üritasin kiiresti olukorda päästa ja ütlesin: Meile meeldib ikka rock'n'roll, tüdrukud ja peod ka.

Raadiomajast minema saanud, külastasime Franzi abikaasa Anna ateljeed. Nähes kohalike kunstnike ateljeesid, venis mul nägu pikaks, sest... nojah... Eestis peaks vist taunokangro olema, et selliseid ateljeesid omada ja seejuures isegi mitte just kõige huvitavamat kunsti teha. Ateljees toimus pidulik party meie vastuvõtuks, mis läks sujuvalt üle järgmiseks intervjuuks. Kuna Franz ja Anna kavatsevad kirjutada idabloki maade elektroonilist muusikat ja kultuuri käsitleva raamatu, siis olime headeks informaatoriteks. Peamiselt arutlesime probleemi üle, kas see oli geograafiline asetus, mis tegi Eestist nn Nõukogude-Lääne, et seal sai juba 70ndatel tekkida progerokk ja multimeedia, mis mujal impeeriumis oleks olnud mõeldamatu, ning mis põhjustas 80ndate popmuusika kuldaja ja kuidas see 90ndatel koos vabadusega hävis ning asenes internatsionaalse tehnorevolutsiooniga ja kuidas "pre-millenium tensionis" formeerusid tendentsid, milles meie juba otseselt osalised oleme.

Järgmisel päeval andsime uue loeng-presentatsiooni Viini Kunstiakadeemia introvertsetele tudengitele. Tutvustasime jällegi robodada, Cabaret Derrida ja uute muusika/kunstivormide teemat. Nagu mul õnnestus siit-sealt kuluaaridest informatsiooni hankida, pidi Viini Kunstiakadeemia olema kergelt alla käinud - õppejõud ei viitsi õpetada, õpilased on juba 30 aastased ja ei tea ikka veel, mida teha tahavad, samas töötatakse vabaakadeemia põhimõttel ja mingeid nõudmisi ega piiranguid ei ole. Kunstiakadeemia helistuudio näiteks pakub küll suurepäraseid võimalusi töötamiseks. Eestist on sellega võrreldav ehk ainult muusikaakadeemia stuudio, kuhu pühendamatutel (loe: mitteakadeemilise taustaga heliloojatel) asja pole. Linnas valitseb Belle Epoque, kellelgi eriti millegi pärast võidelda ei tule, pole imeks panna, et siin taoliste mugavkodanlaste seas kaaslinlasel papa Freudil kunagi tööd kõvasti jagus.

Samas on Viinis hoolimata üle linna valitsevast Belle Epoque'i fluidumist palju kultuurikihistusi, toimub üsna mitmekesine ja heal tasemel kunsti- ja muusikaelu. Mumokis ehk Moodsa Kunsti Muuseumis kest linna asuvas hiiglaslikus Muuseumikvartalis toimus näiteks Peter Kogleri suur ülevaatenäitus, mille üks osa oli hiiglaslik ja mõjuvõimas heli-, video- ja ruumiinstallatsioon koostöös Franz Pomassliga. Viini kunstniku Peter Kogleri töö meedia, ruumi ja arhitektuuriga on märkimisväärselt mõjutanud rahvusvahelist kunstielu juba 70ndate lõpust. Noorest peast kuulus ta kunstnike seltskonda, kes vastandasid end parasjagu moodi läinud uuele metsikule maalile ja arendasid edasi tööd konsteptuaalse ja meediapõhise kunstiga. Kogleri body-of-work on üks suur semiotekst, kus korduvad tema strateegiad, teemad ja võtted tehnoloogiaga. Ühes tema varases filmis on jälgitud sipelga liikumist raamatulehel; sipelgast saab massimeedia labürinti kaotsiläinud lugeja võrdkuju, kes tunneb, et on sunnitud liikuma mööda märkide pinda, teadmata, kas tal õnnestub jõuda sügavama tähenduseni. Tegu on pretensioonitu kaameratööga, mis vihjab kontseptuaalsele kunstile, mis annab voli autorluse üle pilti tootvale vahendile.

80ndate alul limiteeris Kogler oma töö kõige lihtsamatele materjalidele, tehes paberist ja papist lihtsaid stereomeetrlisi vorme ja nendest kolmemõõtmelisi arhitektuurilisi ruume, seintest välja kasvavaid reljeefskuptuure ja arhitektoone. Huvitavad on tema tööd raami mõistega. Näiteks papist raamobjekt barokkfiguure meenutavate reljeefidega. Kokkupõimunud inimkujud moodustavad figuratiivse teksti, mis näib lõputult tsirkuleerivat ümber raamistatud motiivi. Kunsti raamistamise tingimused saavad ise teemaks, kuna pildi ja raami tavalised suhted on ümber pööratud. Kuna see, mis peaks olema pildi peal, on saanud raamiks, siis raami sisse on asetatud sein. Nõnda ei tee raam väljavõtet reaalsuse pildist, ent asetab kujutise reaalsusesse. Seeasemel, et kasutada raami aknana kunstlikku maailma, viitab see raami ja ruumi, kunsti ja reaalsuse, teksti ja konteksti suhetele.

Ühes teises raamiuurimuses kasutab Kogler valgeid laborihiiri, kes projektsioonides sibavad mööda raame või labürintides - nii agooniline väljapääsmatus kui progressiivne uurimus inimese ellujäämise nimel on sellesse kujundisse kätketud. Kõigist Kogleri töödest jooksevad läbi kindlad motiivid, mis on saanud tema firmamärkideks: sipelgas, valge hiir, inimaju, torustikud. Kõik need motiivid on universaalselt loetavad, neil on kindlad põhiomadused hoolimata erinevate kultuuride antud sümboolsetest väärtustest ja tähendustest. Näiteks sipelgas on näide organismist, kes nagu inimenegi elab kogukondades ja toimetab hierarhilises ühiskonnas; tal on omadus ehitada labürinte, mis abistavad orienteerumisel ja toimivad transpordiradadena. Nii hiir kui sipelgas kehastavad vastandusi: orgaaniline-tehnoloogiline, individuaalne-kollektiivne, liikumiste ornamentaalne abstraktsioon vs selle organiseeritus, sotsiaalne kord ja organiseeritus vs tüütu kahjurlus. Inimaju komplekssed käärud jällegi vastavad sipelgate labürindi tunnelitele. Kogleri ehitatud torustikud on info kandjad ja levitajad, nad esindavad aju, hiire- ja sipelgakäikude tehnoloogilist vastet. Mitmed taolised tööd on kohaspetsiifilistena linnaruumis, teede lahknemiskohtades ja paikades, kus sotsiaalse korra labürindikanalid lõikuvad (Grazi raudteejaam, Viini lennujaam, Kasseli Documentade sissepääsud, Toulouse sild jne).

Näituse maiuspalaks oli muidugi juba eelnevalt mainitud hiiglaslik kolmedimensiooniline installatsioon. Algul pimedas ruumis kihutavad ühel hetkel kõiki seini katvatel projektsioonidel ette trellisarnased mustvalged struktuurid saadetuna iseloomulikust helist. Vaikselt hakkavad kindlad struktuurid mullitama ja moonduma, kõik on sünkroniseeritud heliga. Tehnodeelsed lained muteeruvad ebaregulaarseks, orgaanilisena näivaks varjumänguks, mis lõpuks hajuvad suitsuna taas pimedusse. Projektsioon koos heliga tekitab võimsa ruumilise kogemuse. Helis on mängitud taju piirangutega, kasutatud inimkõrvale vaevukuuldavaid sagedusi, mis töötavad pigem naha pinna audiotaktiilsete sensorite ja membraanidega.

Ruumi kokkuhoiu mõttes ei räägi ma siinkohal pikemalt ülejäänud galeriituurist, mis hõlmas näiteks grupinäitusi Feedbackstage Georg Kargl Fine Arts galeriis (muusikateemaline kunst, kuraator Fiona Liewehr) ja Second Hand galeriis keg2 (leidmaterjalide põhiline kunst, kuraator Jasper Sharp). Ühel oma seekordse Viini reisi põhieesmärgil, nimelt Wittgensteini Villa külastusel, peatun aga pikemalt järgmises Tekstiränduris.

Meie enese esinemine ülalmainitud Seccessionis toimus ilma eriliste vahejuhtumiteta. Ürituse nimi oli Zone, mis oma näilises klisheelikuses vihjas küll pigem Tarkovski "Stalkerile", mis on omakorda üsna sobiv metafoor elektroonilisele kunstile - piiratud ala, kus võivad toimuda lõputud anomaaliad ja kus õige lahenduseni viib vaid tunnetus õiges kokkumängus tsooni reeglitega. Aнсамбль "ГЛЯМ", millega me esinesime oli tegelikult ühekordne projekt ühele ERKI moeshowle mõni aasta tagasi, kus meid paluti täita kahe moeetenduse vahele jäänud tühik. Võtsime aluseks katkendi eesti popi ajaloost, ansambli Karavan loo, mille refrään ilmselt kõigi 80ndatel elanud inimeste alateadvuses edasi elab ("käe-äed teevad kõike muud mis peab, jalad teevad kõike muud mis pead") ja mida iroonilistel 90ndatel irvhammaste poolt interpreteeriti -sõnadest lähtuvalt- kui narkootiliste ainete manustamisest tekkivat desorientatsiooni. Lõikasime välja selle pophiti instrumentaalsele tunnusmeloodiale ehk sämpli, keevitasime sellele alla kaasaegse robotliku rütmi ning võtsime ansambli Luarvik Luarvik klahvpillivõluri Mihkel Kleisi, kes improviseeris saadud taustale progerockiliku sündisoolo. Moeshowl püüdsime välja näha nagu pseudokraftwerk, liikumatud robotid oma masinate taga ning show lavastaja poolt pandi meie esinemise ajaks lavale kaks slaavi päritolu striptiisitari, kes aelesid ümber postide. Koos imala lavakujundusega, mis sisaldas näiteks hiigelsuuri valgetest õhupallidest luigekujusid, nägi see kõik kokku tõepoolest välja üpris Gljam. Mitu aastat hiljem õnnestus mul show korraldajate käest saada meie esinemise video, kuidagi lekkis see populaarsesse interneti videokeskkonda juutuubi ja sealt Viini ürituse korraldajad meid niiöelda leidsidki. Valmistasime ette veel mõned samas võtmes pooleldi improvisatsioonilised proge-popi lood ja nõudsime korraldajatelt ka strippareid. Ei teagi kas peeti seda naljaks, mõttetuks lisakuluks või nappis lavaruumi, ent seekord pidime esinema ilma tantsutüdrukuteta. Publik oli niigi tagajalgadel ning meie ja Andres Lõo laivesinemised pungil saalis rähkelevale Viini kunstiinimeste seltskonnale kehastasid nende jaoks ilmselt tõelist Ida-Euroopa tahumatust. Lõo esitles oma kauavalminud CD-albumit, mis küll päris valmis ei olnud sellekski korraks jõudnud, aga tema live oli sellest pisiasjast hoolimata korralik. Lisaks elektroonilistele wave-edit teel valmistatud taustadele ja trummimängule on arendanud ta oma vokaalseid võimeid, mis koos kajaefektiga kõlas kui legendaarne New Yorki proto-punkbänd Suicide ja selle laulja Alan Vega oma häälega stiilis "kitsekesel on mure". Hommikuni väldanud peo lõpetas Eesti elektronmuusika mõistuse ja südametunnistuse Aivar Tõnso DJ-sett. Üritusest saab aimu aadressilt http://www.vimeo.com/2936980 .

Kuna oli veel üks õhtu kesk-euroopa kultuurihällis sisustada, siis otsisin ja leidsin oma rõõmuks, et toimumas on minu ammuse lemmiku, hollandlase Legowelti kontsert. See oli kummaline kokkusattumus, kuna igakordsel Viini väisamisel esineb seal justkui kokkusattumusena mõni mu lemmikartist. Endises metroosissekäigus asetsevas klubis olin juba varemgi käinud ja see oli tõepoolest sobiv taolise ürituse jaoks. Liialt pealiskaudne oleks seda lihtsalt tantsupeoks nimetada. Kaasaegse tantsumuusika üritused oma parimas avaldumisvormis tähendavad sündmust ja osalust, sünergiat, milles mängivad kaasa nii koht, muusika kui publik. Olgugi, et muusika põhineb tantsulistel rütmidel, on intelligentsem osa sellest õiges kohas sama nauditav kui Arvo Pärt korraliku akustikaga konsterdisaalis. Samuti on huvitav jälgida tantsumuusika arengut, praegu on pärast 80ndate vaimustust tulnud tagasi jällegi 90ndate reivi ja breakbeat-muusikale iseloomulikud naiivsed akordid ja tantsulise rütmiga kombineeritud breigid. Legowelt, kes vastupidiselt oma mozartlikku rõõmu kehastavale muusikale näeb välja nagu täielik nohik, prillidega ja puha, küttis analoogmasinatel oma italo discost välja arendatud stiili, mis metamorfeerus ootuspäratult nii acidiks kui detroidi tehno meeleoludega pisikeste ja järsult tigedate bassikäikude robotlikuks kõneks. Lahkusime alles vastu hommikut ja mingi ime läbi õnnestus meil isegi õigeks ajaks lennukile jõuda.

Ki wa