TEKSTIRÄNDUR

TEKSTIRÄNNE 7: WITTGENSTEINI MAJA - ÜKS KÕIKNE PAUS

Möödunud sajandi üks olulisemaid filosoofe Ludwig Wittgenstein projekteeris ja aitas aastatel 1926-28 oma õele maja ehitada. Villa Stonborough Viinis Kundmanngassel on arhitektuurse objektina kristalliseerunud mõte, ideede sfäärist reaalsusse toodud perfektne objekt. Selle formaalne täiuslikkus on nagu teoreemi järelduslikkus - ükskõikne, üks kõikne, vaikiv. Maja tuntakse rohkem nime all Haus Wittgenstein, kuigi filosoof ise eelistas õe Margarete Stonborough-Wittgensteini järgi nime Palais Stonborough.

Maja - või pigem arhitektoonilise objekti - stilistilised sarnasused Wittgensteini askeetliku persooni ja tema napi, ent ülitäpse stiiliga tõstatavad küsimuse tema filosoofia olluse ja maja sügavamate ühenduste kohta. Ühe tausta loob fin-de siècle aegne Viini arhitektuur, teise filosoofia, kolmanda filosoofi enda natuur. "Ta oli tähelepanuväärne kombinatsioon mungast, müstikust ja mehaanikust," nagu väidab Derek Jarmani filmi Wittgenstein stsenarist Terry Eagleton.  

Veidi varem oli Wittgenstein tegelikult juba ühe maja ehitanud. Pärast loogikaõpinguid Cambridge'is, kus ta oli moodsa loogika rajaja Bertrand Russelli õpilane (kuigi tema loogikamõiste oli palju avaram) ja kust ta lahkus, akadeemilise süsteemiga rahulolematu olles, kolis ta 1914. aastal Norra mägikülla, et seal segamatult filosoofiaga tegeleda. Võrdselt oma pattudele ja loogikaküsimustele mõtlev noor filosoof kartis, et sureb enne, kui jõuab lahendada tähtsamad loogikaküsimused. Kohalikus stiilis hütike, mille ta ehitas, oli üsna spartalik ja selle "arhitektuuriline väärtus" seisnes vaid asjaolus, et see võimaldas muust maailmast isoleeritult töötada. Idüll ei kestnud kaua, sest Esimese maailmasõja puhkedes liitus filosoof vabatahtlikult Austria-Ungari armeega, lootes, et surma lähedus teeb temast parema inimese. 1918 langes ta itaallaste kätte vangi; seljakotist leiti Tractatus Logico-Philosophicus, tema kaevikutes valminud peateose käsikiri. On arvatud, et Wittgenstein ei oleks ilmselt Tractatust just sellisena ja sellises toonis kirjutanud, kui ta reaalses surmaohus viibinud poleks; samas ei ole see teos vastukajaks lahingutele endile.

Töö ideaalse villa projekteerimisega leidis aset tema elu iseäranis tähtsal perioodil, katkestuses tema nn "varajase" ja "hilise" perioodi vahel. Aastal 1926, kui Wittgenstein oli, nagu ta uskus, lõpetanud filosoofia ja lahendanud kõik probleemid, elas ta üle mitmeid psühholoogilisi kriise. Tema "lõplik" teos Tractatus Logico-Philosophicus oli ilmunud 1922, filosoof oli loobunud (Tolstoi lugemise mõjul) suguvõsa hiigelpärandusest ja suundunud väiksesse Austria mägikülla kooliõpetajaks viimaks ellu oma eetilisi printsiipe. 1926 oli ta Viinis tagasi ja töötas kloostris aednikuna, elades tööriistakuuris. Õde Margaretega oli Wittgensteinil oma suguvõsast kõige lähedasem suhe. Ta oli intellektuaalne ning paljulugenud (just tema tutvustas Ludwigile esmalt filosoofiat) kaunite kunstide patroon ning lootis tulevasest majast kohta, kus kohalik kunstieliit võiks kohtuda, esineda ja ideid vahetada. Algselt tellis ta projekti arhitekt Paul Engelmannilt, kuid olles mures oma venna kasvavate depressioonide pärast, viis ta nad Engelmanniga maja projekteerimiseks kokku. Engelmann oli modernistliku arhitektuuri rajaja Adolf Loosi õpilane ning tugevalt tema teooriatest mõjutatud, mis kajastub ka Palais Stonborough's. Loos oli tutvustanud Engelmanni Wittgensteinile juba 1916ndal aastal, nad olid saanud lähedasteks sõpradeks ning Engelmann oli mänginud tähtsat rolli Wittgensteini mõtete selginemisel.

Kui Wittgenstein kampa võeti, asus ta innukalt jooniseid ja plaane ümber tegema, kuni muutis Engelmanni algses, tüüpilise Loosi villa stiilis projektis kõik teiseks, alates üldmahtudest kuni pisimate detailide - uste, akende ja radiaatoriteni. Kõik pidi alluma ideaalsetele proportsioonidele - 3:1, 3:2, 2:1. Maja põhiplaani juures ei olnud Wittgensteini osa suur, küll aga tegeles ta plaanide rafineerimise ja ruumisuhete varieerimisega. Tema detailiperfektsuse obsessioonist on ringvel mitmeid legende; Hermine oma vennast kirjutatud raamatus Mein Bruder Ludwig meenutab: "Mul on ikka veel kõrvus, kuidas lukuaugu paigaldamiseks võetud lukussepp küsib: "Öelge, Herr Ingenieur, kas üks millimeeter on siin teie jaoks tõesti nii tähtis?" ning, jõudmata küsimust lõpetadagi, karjutakse talle "JAH", nii et ise seejuures mitu millimeetrit tagasi põrkub." Ludwig oli soovitud proportsioonide suhtes nii tundlik, et tihti oli oluline ka pool millimeetrit. Ukselinkide disain võttis terve aasta, teise aasta radiaatorite oma. Kui selgus, et viimased on planeeritust sentimeeter väiksemad, telliti uued.

Maja vorm on range, asümmeetriline ja vertikaalne, püstitatud ja lahendatud nagu teoreem. Oma aja Viini härrasmajadele nii iseloomuliku ornamendi ja dekoori ärajätmisega on säästetud ruumi modernsele lakoonilisusele. Kitsad ja kõrged aknad rõhutavad maja ülespoole suunduvat joont. Lamedal katusel puuduvad rennid ja seinad näivad suunduvat otse taevasse. Ornamente pole kasutatud ka maja interjööris. (Nagu Adolf Loos artiklis Ornament ja mõrv väitis, oli dekoratiivsete elementide ärajätmine oluline kirgede reguleerimiseks.) Kardinatest hoidumiseks disainis Wittgenstein metallkatted, mis liikusid akende ette keldris oleva masina abil. Ilma kateteta aknad harmoniseeruvad sarnaste siseustega. Keelatud olid ka vaibad, põrandad on tumehalist poleeritud kivist. Ruume valgustasid laest rippuvad katmata elektripirnid. Maja põhikorrus on jagatud salongideks, mis olid mõeldud vastuvõttudeks ja meelelahutuslikeks üritusteks (praegu asub seal galerii), ülakorrus on jagatud eluruumideks. Kõik vastab Wittgensteini ideele, et proportsioonide süsteem annab ehitisele sisemise ühtsuse ning teeb sellest kunstiteose.

Wittgensteini vaated kunstile ja arhitektuurile kandsid absoluutse idealistliku esteetika märki. Kuna võib olemas olla nii korrapärane kui korratu maailm, siis meie maailm on pigem korrapärane. Igas võimalikus maailmas on korrapära, isegi kui see on komplitseeritud. Objekt eksisteerib koos aja ja ruumiga, koos aja ja ruumi maailma kui taustaga, mitte vahetult ajas ja ruumis. Üheltpoolt me vaatame kunstiteoseid ja objekte sub specie aeternitatis, igaviku vaatekohalt, nende üle mõtiskledes näeme neid kui iseenesest tähenduslikke ja väärtuslikke. Teisalt vaatame igapäevaseid asju kui ajas ja ruumis eksisteerivaid objekte; iseenesest mittetähenduslike, ent kasutuskõlblike või -kõlbmatutena meie oma plaanide seisukohalt. Seega vaadates kunstiteoseid kunstiteostena, näeme neid koos nende oma tähendusega, mis on sõltumatud meie ihadest; igaühte justkui see oleks maailm kui asi iseeneses. Ja sellistena näeme, et igal objektil on oma kord ja seeläbi tähendus ning väärtus. Kunstniku roll on, mitte nagu romantikutel, emotsemine või sügava sisemise tõe edastamine, vaid näidata ühendusi, panna meid mõtisklema kunsti üle, mille läbi me näeme seda kui asja iseeneses, sub specie aeternitatis, sel moel, et iga asi (või selle osa) muudab kogu maailma.

"Õigete" või korralike proportsioonisuhete näiteks Palais Stonborough' puhul on "valeseina" kasutamine (sellel ei olnud muud funktsiooni kui peita torustikku ja anda strukturaalset toetust). Nimelt kui esimese korruse hommikusöögiruumi aknaava paigutati siseseina keskele, jäi ta tsentrist välja välisseinas ja vastupidi. Wittgenstein lahendas selle asümmeetria valeseinaga, mis lühendas siseseina, nii et aken jäi nii seest- kui väljast vaadatuna seina keskele.

"Selle maja ruumi piirmäär on konstrueeritud halastamatult seestpoolt -tema enda keele põhisubstantsist- väljapoole. /---/ Seal ei ole põgenemisvahendeid või "taandamisi" interjööri "väärtusteks". /---/ Konflikt on "kõik mis jääb", mida ei saa ette määrata või keele piiridega teisendada; niisiis on see konflikt Metropoliga väljaspool seda ruumi, konflikt, mis selles ruumis saab olla vaid vaikus. /---/ Sellel põhineb Wittgensteini maja tõeliselt klassikaline mõõde: ehitise kalkuleeritud ruumi mitteväljenduslikkus on selle olemuslik substants. Ehitise ainus seos sellega, mis jääb, on maja enda kohalolek. Mingil moel ei määra see ette ega vihja apeironile (lõpmatusele), mis teda ümbritseb. /---/ keelelise keskkonna külmutamine radikaalseks mitteväljenduslikuks korraks, nähtuseks, mis on viidud punktini, kus see manifesteerib ükskõiksust materjali vastu (või pigem materjalis ükskõiksuse valimise punkti, ükskõiksete materjalide valimist, ilma omadusteta materjale) /---/. Maja vaikus, selle läbitungimatus ja mitteväljenduslikkus on konkretiseeritud ümbritseva ruumi väljendamatuses. /---/ Selle mitteväljenduslikkus on mitte-piiratuse väljendamatuse sümbol. Tema korra abstraktne absoluutsus ülistab arhitektoonilise keele piire; tema mitte-võim väljendab ümbritsevat lõpmatust. Ja samal ajal, ja kui tulemus, see keel konstrueerib end selle mittepiiratuse/lõpmatuse kohalolus ja teda ei ole võimalik mõista muidu, kui ainult selle mittepiiratuse valguses." kirjutab Massimo Cacciari raamatus Architecture and Nihilism.

Sisuliselt on tegu Kazimir Malevichi Musta ruudu probleemiga - ülemvõim (võim nähtavat maailma kirjeldava illustratsiooni üle) on antud selge vormi ja puhta aistingu vahekorrale. Rääkimata väljendusliku kire ja matemaatilise täpsuse sümbioosist - sellisena askeetlikust, absoluutsusele orienteeritust - mis oli omane nii Malevichile kui Wittgensteinile. "Millest ei saa rääkida, sellest tuleb vaikida," nagu teatab Tractatuse lõpulause või Lacani mõttekäik, et Reaalne pole midagi muud kui tema kirjutamatus, sümboolse struktuuri auk, mis märgib mingit keskset võimatust. Selle vaikusepausi on Wittgenstein vooderdanud oma majaks, oikoseks (kr maja, elamu, kodu), nagu seda nimetab Cacciari, ning Wittgensteini oikos pole rahulolu pakkumiseks - ta eksisteerib väljendamatu kohalolus, konfliktis polisega. Ta on sama kategooriline väide kui Tractatuse halastamatu nending: "Kõike, mida üldse mõelda saab, saab mõelda selgesti. Kõike, mida saab välja öelda, saab välja öelda selgesti." Ning meie suhtes keele ja maailmaga on midagi müstilist, sõnulseletamatut, kuna keele ja tegelikkuse suhe ei ole keeleliselt kirjeldatav - selleks puudub loogiline vorm.

Karl Mannheim eristab oma raamatus On the Interpretation of Weltanschauung' kolm erinevat kultuuriproduktide tähenduste tõlgendamise tüüpi: objektiivne, väljenduslik ja dokumentaalne. Vastava produkti looja mõtleb alati väljenduslikule, mitte dokumentaalsele tähendusele. Viimane sõltub laiemast kontekstist, ta on seostevõrgus sama perioodi teiste objektidega ja seega on kultuurilise artefakti dokumentaalse tähenduse mõistmiseks vaja seda käsitleda kindla maailmavaate väljendusena, mis omakorda võib tähendada vastava ajastu vaimu või mustrit. Nii väljenduslik kui dokumentaalne tähendus võivad olla seostatud subjektiga, mitte looja teadvuslike kavatsuste, "psühholoogilise subjektiga", vaid ajaloolise subjekti (zeitgeist) või looja olemusliku karakteriga, niivõrd kuivõrd see reflekteerib ajastu vaimu. Mannheim vihjab, et dokumentaalsel tähendusel on alati "subjektiivne teisik/vaste", seljuhul see teisik ei ole individuaalne subjekt vaid "ideaalne essents".

Allan Janik ja Steven Toulmin, kes raamatus Wittgenstein's Vienna samuti püüavad Wittgensteini töid sajandivahetuse Viini kontekstis mõista, teevad Mannheimist lähtuvalt ettepaneku tõlgendada Wittgensteini filosoofilisi tekste nende objektiivse tähenduse, analüütilise filosoofia strukturaalsete seaduste järgi, kuigi tema tööd sellest kitsast kontekstist välja pressivad. Nad näivad nõustuvat, et Wittgensteini tööde objektiivne tähendus on konstitueeritud nii Cambridge'i analüütilise kui neokantiaanliku-neoschopenhauerliku filosoofia strukturaalsete seaduste järgi. Täielikuks mõistmiseks on vaja ületada objektiivsed tähendused ja uurida väljenduslikke tähendusi. See eristus Wittgensteini filosoofia ja selles lahtiseletatava maailmavaate vahel on oluline. "Filosoofia" viitab siinkohal tema kirjatööde objektiivsele tähendusele, nagu see on konstitueeritud analüütilise filosoofia strukturaalsete seaduste poolt; kuna "maailmavaade" viitab tema kavatsustele ja seega kirjutiste väljenduslikule tähendusele. Lõpuks nõustuvad nad, et Wittgensteini kirjutiste dokumentaalse tähenduse mõistmiseks on vajalik neid väljenduslikena käsitada. Autorid näivad uskuvat, et Wittgensteini kirjutiste väljendusliku tähenduse mõistmiseks on vaja rekonstrueerida fin-de siecle aegse Viini maailmavaade.

"Lääne-Euroopa kultuuri allakäiguaegne" Viin oli esteetika ja moraalse laostumise linn (õukondlik suurushullustus, nagu Freud nimetas oma kodulinna jälestamise põhjust), samas täis loominguliselt fanaatilisi reaktsioone dekadentsi ja ebatervislike kreemikoogikeste vastu - Schönbergi atonaalne muusika, Loosi dekoori eitav funktsionaalne arhitektuur, uued teaduslikud ideed, mis muutsid reaalsuse mõistmist ja soodustasid ulatusliku reaktsioonilise irratsionalismi esiletõusu, mille viljaks oli näiteks antisemitismi kasv (vist ükski Wittgensteini biograaf ei saa jätta mainimata fakti, et Wittgensteini erinevalt teistest vendadest "robustselt heteroseksuaalse" venna Pauli klassivend oli Hitler). 

Arvamused maja ja Wittgensteini filosoofia suhetest jagunevad peamiselt kaheks tema nn varajase ja hilise perioodi järgi. Esimeste hulka kuulub filosoofi õde Hermine, kes oma mälestustes viitab Palais Stonborough'le kui "majaks pöördunud loogikale". G.H. von Wright võrdleb maja ilu, lihtsust ja proportsionaalset täpsust Tractatuse sententside ja olemusliku modernsusega. Teised aga väidavad, et just kogemus arhitektuuriga põhjustas hilisemad filosoofilised vaated - ehitajate vaatamine protsessi käigus tekitas põhjaliku taipamise, millest algas üleminek varaselt filosoofialt hilisemale seisukohale, et keelt saab kasutada rohkemaks kui väidete esitamiseks ning et matemaatilised väited ei ole sõna otseses mõttes tõesed, vaid väljendavad lihtsalt teatud sümbolite konventsionaalseid tähendusi. Kui Tractatus väidab "4 Mõte on tähenduslik lause 4.001 Lausete kogusus on keel", siis hilise perioodi Filosoofilistes uurimustes on kasutusel "ehitaja keelemäng". Ehitajate keeles on ainult neli sõna: kuup, sammas, plaat ja tala, mida nad kasutavad mitte maailma kirjeldamiseks, vaid ehitustegevuse koordineerimiseks. Kahtlemata võis Wittgenstein seesugust "keelemängu" maja ehituse juures jälgida. Nana Last väidab, et maja projekteerimise kogemus põhjustas Wittgensteinil subjekti sisemuses asetseva loomuse väärtustamise ning Tractatuse "idealiseeritud solipsismi" hülgamise, mis pooldas arvamust, et inimeste asukoht on tingimata määratud nende kehade kaudu. Nii Last kui Munch väidavad, et projekteerimine, mis nõuab arhitektilt kujutlust, kuidas maja paistab selle suhtes nii sees kui väljas erinevates kohtades asetsevatele inimestele, juhtis teda vastandama relativiseeritud perspektiivide filosoofilise tähtsuse ning liikuma Tractatuse lingvistiliselt essentsialismilt Uurimuste pluralismi poole. Selle tõlgenduse järgi, mis on teravustatud pigem filosoofilistele doktriinidele ning maja ehitusele ja kasutusele, kui stilistilisele ainele, põhjustas Wittgensteini arhitektuuriline kogemus teda hülgama modernistliku maailmavaate ja omaks võtma Uurimuste pigem postmodernistliku vaatenurga - keel on keelemängude kogum. Kui keelemängude vahelisi erinevusi arvesse võtta, siis võivad näiteks mõned metafüüsika teooriad osutuda ühtaegu väärateks või mõttetuteks ühes keelemängus ning tõesteks mõnes teises. Rohkem kui nelikümmend aastat hiljem avaldab Indiana Ülikooli kognitiiv- ja arvutiteaduste professor Douglas R. Hofstadter oma raamatus Metamagical Themas arvamust, et arvutitel oleks keele analüüsimisel Wittgensteinilt nii mõndagi õppida.

Filosoofi ebatavalistele vastuoludele ja moraalsele täiuslikkusele heidab valgust tema perekondlik taust. Wittgensteinide perekond oli üks Austria-Ungari impeeriumi aristokraatia preemiumperekondi, sellest hoolimata oli enamus neist seiklejad, vaimsed lindpriid. Perekonnapea Karl, metallimagnaat, oli jõhker autokraat. Leopoldine oli emotsionaalselt frigiidne ema ja neurootiliselt kohusetruu naine. Kõiki perekonna meesliikmeid kollitasid kontrollimatud, hulluseni viivad raevuhood. Kogu perekonnal olid psühhosomaatilised häired. Ludwigil hakkasid enesetapumõtted kümneaastaselt. Vend Kurt lasi end maha. Vend Hans Karl (kelle esimene sõna lapsena oli "Oidipus"), jäi teadmata kadunuks. Kena välimusega, intelligentne ja homoseksuaalne Rudolf mürgitas end avalikult ühes Berliini baaris. Ülalmainitud Paul kaotas sõjas käe, kuid sai sellest hoolimata rahvusvahelise tasemega klaverisolistiks.

Palais Stonborough valmis 1928ndal aastal. Erialaajakirjanduses sellele erilist tähelepanu ei pööratud, ent Margarete kolis sisse ja jäi sinna kuni 1940nda aastani, kui natside sissetungimisohus oldi sunnitud emigreeruma. Peale sõda pöördus ta koheselt tagasi ja elas majas kuni oma surmani 1958ndal aastal. "Kuigi ma imetlesin maja väga, teadsin alati, et ma ei taha või ei suuda seal ise elada. See näis muidugi rohkem jumalate asukoha kui minusuguse väikse sureliku jaoks mõelduna," kirjutas teine õde Hermine. Kolmanda õe, Freudi juurest frigiidsuse vastu abi otsiva Gretli iseloomuga näis see aga täielikult sobivat. 1971 müüdi maja kinnisvaraarendajatele, seda ähvardas lammutamisoht, kuid rahvusvahelise arhitektide, ajaloolaste ja filosoofide grupi tegevuse tõttu ostis maja Bulgaaria saatkond ja rajas sinna kultuuriesinduse ning galerii. Maja on osaliselt (ja Wittgensteini ideid järgimata) ümber ehitatud.

2009nda aasta jaanuarini oli Londoni Kuningliku Kunstiakadeemia raamatukogus näitus The Unknown Wittgenstein: Architect, Engineer, Photographer.

Viinis, Wittgensteini mustvalge maja galeriis oli samal ajal üleval mingi idaeuroopa kunstniku jälgilt värvikirev identiteediprobleeme lahkav näitus, mis näis karjuvat "mina ka, mina olen ka siin!"



Kirjandus:

Bernhard Leitner The Wittgenstein House
Massimo Cacciari Architecture and Nihilism: On the Philosophy of Modern Architecture
Allan Janik and Steven Toulmin Wittgenstein's Vienna
Stewart Jeffries A dwelling for the gods
Nana Last Transgressions and Inhabitations: Wittgensteinian Spatial Practices Between Architecture and Philosophy
Karl Mannheim On the Interpretation of 'Weltanschauung'
Anders Munch Style and Form of Life: Loos, Wittgenstein and Engelmann
Esa Saarinen Symposium
Peter Watson The Modern Mind
Alexander Waugh The House of Wittgenstein: A Family at War
Paul Wijdeveld  Ludwig Wittgenstein, architect
G.H. von Wright Biographical Scetch
Ludwig Wittgenstein Tractatus Logico-Philosophicus
Ludwig Wittgenstein Filosoofilised uurimused