TEKSTIRÄNDUR

TEKSTIRÄNNE 9: MÕNINGAID ASPEKTE SEOSES TEISIKUTE PROBLEEMIGA

Olen nagu endast väljas
Nagu vaim käin ringi ma
Ei ma tunne keha raskust
Olen vaba ta piiridest

Minu ümber nagu ise
Palju teisi sarnaseid
Kes on jätnud maha keha
Oma maise teisiku

Ja nad on kui varjud surnuaial
Ei nad ole kummitused vaid
Ei ole ka mitte kodukäijad
Nad on me kehas teisikuteks vaid

Gunnar Graps (Magnetic Band Meie teisikud)

Individuaalsus kui entiteet on invaliidne.

Harry Gamboa

Eesti popmuusika ja filmikunst elasid oma kuldaegu 70ndate kultuuriruumi idealismi suubudes 80ndate külma sõja varju. Totalitaarse režiimi surutis tegi kultuurile paradoksaalselt pigem teene, kuna adekvaatse maailmakirjeldamise kompenseerimiseks töötati välja rida asenduskeeli, mis sügavustes võisid liikuda nii omi radu kui rääkida kujundlikus keeles keelatud asjadest. Ratsionaalse "kommunaalreaalsuse" kompenseerimiseks siinmail ja ratsionaalse kapitalistliku reaalsuse kompenseerimiseks läänes ehk siis üldiselt valdava materialistliku maailmapildi alternatiivina süvenes huvi mittemateriaalsete väärtuste vastu, mille koondtüübiks on juhhei- ja kvaasireligioossusest koosnev ja pealiskaudsusega hiilgav nn new-age.

1979 valmis üsna üksmeelselt kõigi aegade parimaks Eesti filmiks peetav Hukkunud Alpinisti Hotell, päris "oma" ja vist ainuke tõeline kodumaine kultusfilm. Mitmete kultusesarnasesse käibesse läinud stseenide, tegelaskujude ja tsitaatide seas on seal koht, kus inspektor Glebsky avastab Mikiveri mängitud Hincuse tegelaskuju – niigi paranoilisena näiv härra on äärmuslikus afektiseisundis ja väidab, et "Mina tuli minule peale. Mina sidus mind kinni." On siis tegu vaimuhaigusliku episoodi, kõrgmäestikutõvest tuleneva identiteedihäire, hallutsinatsiooni või tulnukate vembuga, üks on selge - ta on kohanud oma teisikut.

Vaid kolm aastat hiljem valmis aga film, mida üksmeelselt peetakse selle aja kui mitte just halvimaks, siis õhukeseimaks filmiks. Klassikaliste situatsioonikomöödia võtete - kokkulangevuste ja eksitavate identifikatsioonide - peale üles ehitatud muusikafilmil Teisikud ilmselgelt polnudki eesmärki sügavat filmikunsti kehastada. Üsna stiilipuhtalt on välja peetud üheplaaniline süžee ja kaksikrolli mängiva Jaak Joala imagole ning häälele üles ehitatud masside meelelahutuseks sobiv rohkete muusikaliste vahepaladega telefilm. (Joala mängib samaaegselt rallisõitjat ja lauljat, kelle sarnasusel põhinebki kogu story). Olümpiaregati helgetest meeleoludest ja totalitaarse ühiskonna positiivsetest massikuvanditest kantud film salvestab aga tubli osa tolleaegset popkultuuri. Või siis ENSV versiooni popkultuurist, ihaldusväärse lääne popi teisikust. Alates interjööridest, vaadetest ja moest kuni ajastule omaste või ajastu kuvandina kinnistunud meeleolude ja teemadeni. Filmis teisikutepaari moodustavad muusika ja (moto)sport kui massiteadvuse tähelepanu hõlmavad ideoloogilised relvad -alateadvuse valvurid- on siin arendatud lausa trendifetišiteks. Ja teisikute allegooria peab paika - vorme või kehasid võib küll kaks olla, aga nad on äravahetamiseni sarnased ja viidud tasandile, kus Merle Talviku mängitud naiivsevõitu reporterist tegelaskuju võib pahvatada:
- Aga ma ju armastan teda!
- Kumba?
- Ma ei teaaaa!!!

Vormi iseloomustab pind, mis on küll vastavuses sisuga, ent spordi ja muusika kui massimeelelahutuse vormide puhul taandatud passiivse tarbija jaoks mõeldud neutraalseks disainiks. Või, kui tsiteerida marksistlikku esteetikat, siis "mis on ilus, on ühtlasi ka funktsionaalne." Aga tagasi popkultuuri salvestamise juurde. Nii spordi kui muusikaga käib kaasas kõvasti popilikku pudi-padi (ralliautode kleepekaid, staarihoiakuid, lavaglamuuri, seksikaid spordirõivaid), mille kohta on mugav öelda "räägivad ajastu vaimust". Millest aga jutt käib, kui räägitakse ajastu vaimust? Kas 1982. aasta inimesed olid tõesti lehtsabad, kes jooksid lääne moega hilpude ja kleepekate järel ja kellest tõsisemad ei oleks ilmselt saanud eksisteerida ilma konjakitoolide ja punase Norma telefonita? Või oli tegu vaid propagandaga, väikse energialaksuga tööinimestele ja tähelepanu uinutamisega?

Filmis astub Joala saatebändina üles Radar, selle klahvpillimängija Sergei Pedersen oli ka üks filmi muusika autoritest. Ja muusika selles filmis jaguneb peamiselt kaheks. Üheltpoolt banaalne estraadikitš a la Raimonds Pauls, teisalt see, mis teeb Radarist Eesti popmuusika ajaloo ühe professionaalseima koosseisu. Hiljem saatebändi staatusest iseseisvunud ja filigraanset jazz-rocki mänginud Radar oli profibänd sõna otseses mõttes, kuna Filharmoonia palgalistena oligi nende tööks muusika tegemine. Paljude arvates liigagi tööks, kuna nende muusika on rangelt struktureeritud ja jazzi kohta on seal liiga vähe vabadust. Ometi just sellisena kehastab Radar 80ndate jahedaid, sünteetilisi, võõrandunud poose, nende muusika pakatab samasugusest liikumise motoorikast nagu rallisõitki, nii, et sellest naudingu saamiseks piisab seda vaid eemalt vaadata. Mõlemas on piirid ja reeglid -ehk siis mõneti fataalne ettemääratus- väga täpselt paika pandud ja mõlema puhul toob just see piiratus esile mängu veetluse ja nüansid. Ja see reipus, mida see bänd mootorina genereerib, ei ole propagandistlik paatos. See on puhtmuusikaline väärtus, mis muusika universaalsuse tõttu kõlab kokku nii valitseva kultuuriparadigma kui ühiskondliku pseudooptimismiga. Looja vaba tahe ja loomingulised otsingud, mis sobivad ka totalitaarsele, ebademokraatlikule süsteemile. Vähem paatoslik kompromiss kui Orwelli kangelane, kes ainult peale ajupesumasina läbimist tunnistab, et armastab Suurt Venda.

Filosoof Peeter Piiri on kirjutanud: "Kõik need, kes otsivad sümboleid ja märke on narrid, sest sümbolid pole muud kui peeglid, selle peeglid, kes neid otsib. Lemil oli sarnane tähelepanek Solarises: Me ei lähe otsima mingit suurt Kontakti ega Tundmatut Võõrast, vaid pelgalt omaenda peegelpilti. Märgiline tegelikkus on siis nagu kuulus stseen Bruce Lee filmist, kus peategelane on sattunud võitlema peegellabürinti." Igatahes on oma teisiku kohtamisega tegelikkuse (või tegelikkuseks peetava) loogika segi löödud moel, mis tekitab õõvastuse. Freudi järgi on õõvastus (das Unheimliche) emotsioon, mida tuntakse siis, kui tuntud saab korraga hoomamatult võõraks, nõnda et saame justkui teada mingist saladusest, mida olime enda eest sajandeid varjanud.

Teisikute probleem jookseb läbi enamuste meile tuntud kultuuride. Nagu näitavad teaduslikud uuringud, on see inimaja omapära, mis teatud seisundis meid veenab, et näeme pilti väljastpoolt oma keha. Teadlaste hinnangul kogeb kehast väljumist ning omaenda keha väljastpoolt vaatlemist oma elu jooksul iga kümnes inimene. Iseenda nägemine iseendast lahusolevana on vaatamise ja nägemise äärmus. Vaatamine kui visuaalse maailmaga suhestumine on nagunii eelkõige vuajeristlik akt.