| ESTENG | ||||||||
|
TEKSTIRÄNDUR
|
TEKSTIRÄNDURTEKSTIRÄNNE 2: KIRI VÕÕRSILTKallid kodused, kirjutan teile siit Põhja-Ameerikast, Hudsoni jõe maalilise ürgoru nõlvalt, kus ma nüüdseks juba pea viis nädalat kirjanike residentuuris olen viibinud. Olgu alljärgnev ühe paiga, sinna juhtunud inimeste ja seal tekkinud mõtete ja pooside kirjeldus, nii subjektiivne-objektiivne kui see kirjamärkidesse siis sobitub. Teksti lugemise kõrvale on võimalik vaadata illustratsiooniks pilte fotoblogist aadressil www.spiegelimspiegel.blogspot.com Võtsin lennu liinil Tallinn-New York ette kurikuulsal 11. septembril, mis juhtumisi on ka mu sünnipäev. Kuna ma pole tähtpäevi kunagi eriti tähistada tahtnud ning kuna seoses residentuuri algusega see kuupäev nagunii ainult paar päeva siia-sinna varieeruda oleks võinud, siis oli otsus samahästi kui tehtud ja mu enda jaoks oli tegu ka topelttähendusliku reis-performance'ga. Ühtlasi meenutasin muigega oma kunagist esimest Ühendriikide külastust, millega seoses (töötu, kinnisvaratu, juurtetu nagu ma olen, seega kahtlane) kartsin eelkõige küsitlusi passikontrollis. Ei tea kas päästis maineka galerii küllakutse, aga piirivalve-ametnik küsis mult ainult kerge üllatusega: "Are you really born on 9-11?" ning minu noogutuse peale ulatas mulle passi tagasi: "Welcome to the United States!". Seekord ei küsitud niipaljugi ja õige pea sõitsin limusiini tagaistmel vedeledes, kodumaalt kaasavõetud Leegi sigarett hambus, Kennedy lennujaamast Manhattanile. Kuna kavatsesin veeta ühe päeva NYCis, olin broneerinud voodikoha ühes Chelsea hostelis. Juhuslikult sattusin ühte tuppa kolme venelannaga, kes olid väga imestunud, kui ma uksest sisse jalutasin ja nendega vene keeles rääkida üritasin. Üllatusid nad, kuna ei teadnud, et taolistes hostelites on nn mixed toad, mis on veidi odavamad, kui toad, kus on ainult su sookaaslased. Algul pidasin neid tuntud klišee alusel Uude Maailma prostitueerimise eesmärgil emigreerunud ida-eurooplasteks, ent hiljem selgus, et tegu oli ontlike Uurali neidudega, kellel oli selja taga sessioon vahetusüliõpilasena. Kummalisel kombel oli venelane ka minu eelmise New Yorki külastuse ajal esimene inimene, kellega ma rääkisin. Nimelt küsisin tänaval midagi suvalist (kella, teed, tuld) tüübilt, kes oli tulnud NYCi taksojuhiks. Kuulnud minu päritolust, ütles ta: "Aa, pribaltika, ma käin iga suvi seal Jurmalas Volodja juures, tead sa teda, ta on suur mees". Pidin tunnistama, et kahjuks ei tea, kuid oletasin, et jutt käis mõne suurekaliibrilise maffiagrupeeringu juhist. Järgmisel päeval istusin Madison Square'il rongile ja võtsin ette kahetunnise sõidu NYCist põhja poole, mis kulges täispikkuses mööda Hudsoni jõe kallast. Laiuse tõttu arvasin sõidu vältel jõe küll olevat "mingi mere". Hudsonisse oli mulle juba auto vastu saadetud, millega toodi mind siia Art Omi Kunstikeskusesse. Nüüd mõni sõna sellest residentuurikompleksist, mis asutati 1992. aastal kirjastaja Heinrich Maria Ledig-Rowohlti surma järel, kellel oli alati olnud unistus majast, kus kirjanikud saaks elada, töötada ja omavahel suhelda. Kirjandusresidentuur kannabki tema auks nime Ledig House, hiljem asutati siia lisaks kirjanikele ka muusikute, tantsijate ning kunstnike jaoks stuudiod ja eluruumid. Ledig-Rowohlt oli Teise Maailmasõja järgsel Saksamaal ainuke kirjastaja ning tuntud oma eksimatu vaistu tõttu, mis puudutas kirjanduslikku kvaliteeti. Kirjanike nimekiri, kellega ta koostööd tegi sisaldab muuhulgas nimesid nagu Faulkner, Nabokov, Sartre, Camus, Hemingway, Thomas Wolfe, Yukio Mishima, kui vaid tuntumaid nimetada. Sõjajärgse majandusliku madalseisu tõttu võttis Ledig-Rowohlt trükikulude minimeerimiseks kasutusele rotaprint-trükitehnika ja ajalehepaberi, hiljem ka Ameerikas juba tuntud paperbacki vormi, mille sünonüümiks Euroopas sai "rororo" (Rowohlts Rotations-Romane). Kolmesajal aakril pastoraalsel maastikul paiknev Art Omi sisaldab kolme koloniaalstiilis elumaja, kunstnike stuudiotega barakki, modernset külaliskeskust koos galerii, restorani ja konverentsisaaliga ning üht Ameerika suurimat skulptuuriparki. Skulptuuripark seisneb umbes kaheksakümnes monumentaalses maastikusse sobitatud skulptuuris, on kohalikku minimalismiklassikat, on heliinstallatsioone ja kohaspetsiifilisi asju, teiste hulgas näiteks ka Tony Craggi ja Alain Kirili tööd. Kirili, 60. aastate prantsuse intelllektuaalide Tel Queli ringi kuulunud prantsuse skulptor (, kelle kunagi Ameerikasse kutsus ei keegi muu kui sel kevadel paraku manalateele läinud popkunstnik Robert Rauschenberg) ühines meiega ühel õhtusöögil, oli teine üsna kõbus vanamees, kui talle otsa vaatasid, siis tegi kavalat nägu ja volksutas niiviisi kulmudega ^^; jäi mulje et tal on kõige üle kogu aeg väga hea meel. Minuga samaaegselt astus rongilt enda suurust reisikohvrit järel vedades maha ka üks väikest kasvu asiaatlik vanahärra, kes osutus olema Vietnami luuletaja Hoang Hung. Temast sai kuuks ajaks mu naaber ning kogu seltskonna üleüldine lemmik. Algusest peale meenutas ta mulle mingil määral Eesti kineetilist kunstnikku Kaarel Kurismaad. Alati kui me koos kuhugi läksime, kippus ta ära kaduma ning kuna tegu oli vaikse inimesega, ei pandud tema kadumist tükk aega tähele, alles hiljem avastati, et ta oli maha jäänud, kuna tahtis mõnda ilusat maja pildistada või mõnele koerale pai teha. Samuti oli tal Kurismaale sarnaselt omadus mõjuda nagu valgustunu, mingil telepaatilisel teel teistesse positiivset meeleolu üle kanda. Mis tundus seda kummalisem, et tema tekstides korduvad pidevalt sõnad nagu vihm, kurbus ja üksindus. Ma sulen oma silmad, et pimedus oleks täielik. Bussi raevukas hääl roomab mööda. Puukala heli ja viiruki lõhna saatel liigub kõikudes puusärk. Jumal küll, on udune - kõik suunad on kadunud. Kuhu läheb hing, jättes valguse igavikku, sinna kus igal öösel oma palvetes viibinud oled. Umbes nii võiks inglise kaudu maakeelde ümber panna ühe Hoangi luuletuse. Mainitud puukala on mahajaanabudismi rituaalides kasutatav kõlapill ja peale selle kõlab värsis ka budistlik elutunnetus. Hoangist veel nii palju, et 60. aastatel mässas ta pseudooptimistliku sotsrealismi kirjanduskaanoni vastu, kirjutades vabavärsis mõtte- ja tundeluulet. 1980. aastatel pandi ta dekadentsisüüdistusega kolmeks aastaks vangi, kus ta hakkas tegelema ingliskeelse luule tõlkimisega. Lemmikuks sai biitkirjanik Allen Ginsberg, keda Hoangiga sidus pikaaegne kirjasõprus. Teine tüüp, kes mu lemmikuks kujunes, oli Tel Avivi arhitekt, urbanismi ja poliitilise arhitektuuri teoreetik, õppejõud ja kirjastaja Sharon, prantsuse sõja- ja tehnofilosoofi Paul Virilio õpilane. Kuulnud, et ma olen Eestist, ütles ta, et tunneb veel ühte eestlast. Nagu kogemused näitavad, siis tavaliselt, kui keegi niimoodi ütleb, ta kas: Seekord oli aga tegu variandiga d) - Sharon tundis hoopis Kalle Lasni, adbusterit ja kultuuritõkestajat, kelle raamatu ta oli Iisraelis välja andnud. Kui ütlesin, et eesti keele kõnelejaid on vaid umbes üks miljon, siis ta imestas ja nentis, et sama lugu on Sloveeniaga. Selle peale ütlesime me nagu ühest suust "Žižek", mõeldes selle all kurikuulsat Ameerika filosoofi ja Sharon rääkis, kuidas ta kord Tel Avivis Žižekiga pidutses, kuna oli juhuslikult ka teda kirjastanud. "Partying with Žižek in Tel Aviv" on hea raamatu pealkiri, märkisin ma, parafraseerides menuraamatu "Reading Lolita in Tehran" pealkirja. "Mulle muidu see Lacani sekt ei meeldi," jätkas Sharon, "aga üks asi, mida Slavoj ütles, pani mind mõtlema - varem oli küsimus selles, kuidas rääkida tõtt, isegi kui selle eest ei maksta, nüüd on küsimus, kuidas rääkida tõtt, isegi kui selle eest makstakse." Üldiselt panid Sharoni sidemed ülemaailmse intellektuaalide võrgustikuga mind alatasa kõrvu liigutama, tasus vaid jutus mõnda kirjanikku või teoreetikut mainida, kui tingimata tuli välja, et just Sharon on nende kõigi kirjastaja Iisraelis ja teab nii mõndagi huvitavat pajatada - Michel Houllebecq, Naomi Klein, Elfriede Jelinek, Howard Zinn... Kontrollisin igaks juhuks hiljem kirjastuse koduleheküljelt ja mujalt internetist valikuliselt tema jutte järgi, aga bluffimises ma teda vahele võtta ei saanud. Tipp oli ilmselt see, kuidas ta olla nõustanud sõjaväge Guy Debordi ja Gilles Deleuze'i teooriates. Nimelt oli üks kindral (, keda nad kutsusid välise sarnasuse tõttu Foucault'ks) leidnud tohutult väärtusliku potentsiaali, kuidas teha lahinguplaane ja treenida strateege psühhogeograafiliste ideede, mittelineaarse mõtlemise, risoomi jms alusel. Iroonia on selles, kuidas on võimalik anti-militaristlikke, anti-kapitalistlikke, anti-kolonialistlikke ideid pöörata militaristlikeks ja kolonialistlikeks. --- Kuna Ameerikas on levinud kompulsiivne sildistamise sündroom, mis laieneb ka inimestele kindlate äratuntavate arhe- ja stereotüüpide alusel (nt Jackie, Marilyn, Elvis, James Dean), siis aja kokkuhoiu mõttes (ja kuna ühendriikides olles ju ometi võib endale veidi ameerikalikkust lubada) piirdun ülejäänud seltskonna kirjeldamisel samuti sügavama analüüsi asemel pealiskaudsete siltidega stiilis "üksik kask, kollane". Sel hooajal residentuuris olevast kahekümnest kirjanikust langeb minu siinviibimisaeg kokku täpselt pooltega. Juba läinud on heebrea keele tõlk Lisa, oma romaani "Camera Obscura saladused" põhjal filmistsenaariumit kirjutanud David, tumedate nööpsilmadega novellist Scott ja Türgi Amnesty Internationali asutaja ning UNICEFI hea tahte saadik Ayse. Jäänud on pidevalt kiirtempol eelolevaid presidendivalimisi ja ühendriikide sisepoliitika küsimusi arutav elupõline manhattanlane ja menukirjanik Jennifer ning Austraalia romanist Inez. Alles paar päeva tagasi saabusid Itaalia lastekirjanduse tõlkija Simona ning järjekordne kohalik menukirjanik Ellen, kes näeb välja nagu Kati Murutari õde. Kaugelt sugulane võib ta isegi olla, sest lisaks välisele sarnasusele avaldas ta sel aastal ka raamatu "Räpased sõnad: Seksi kirjanduslik entsüklopeedia". oma kõik Jumal silmad, lõhna igal oma igavikku, läheb palvetes - öösel oleks Ma küll, udune heli liigub et pimedus Puukala saatel puusärk. hing, hääl oled. mööda. ja Kuhu viibinud suunad sinna sulen on roomab kõikudes Bussi viiruki kus raevukas on kadunud. jättes täielik. valguse On võimatu öelda, kas tulemus on nüüd liigitatav väljamõeldise või mitte-väljamõeldise alla. Isegi kui lugejal jääb mulje, et tegu võib olla väljamõeldisega, kuna nii Jumal, Puukala kui Buss on ise ilmselgelt artefaktid ja väljamõeldised, siis vastuargument kõlab, et robot/masin ei ole midagi võimeline välja mõtlema. Olgugi, et talle on algoritm ja materjal etteantud, puudub tal loomingulisus. Seega on tegu non-fictioniga, ja seda võiks vabalt turustada samas riiulis McCaini biograafia ja Friedmani majandusteooriaga (kuigi ma pole sugugi üleliia kindel ei ühe ega teise kindlas mitte-fiktiivsuses). Katsega veelgi edasi minnes, söötsin ma saadud teksti omakorda tõlkerobotile sisse. Lasin eestikeelset teksti tõlkida esmalt suunal inglise-prantsuse, siis saksa-vene, siis hollandi-hiina jne. Sain järgneva tulemuse: En français silmad Jumal kõik les грандиозное-pures, l' igavikku igal lõhna的грандиозные-pures， palvetes läheb - küll Mais oleks öösel， liigub heli udune和puusärk saatel Puukala pimedus。 pendait， sentez hääl。 mööda。 sinna suunad viibinud Kuhu oui sulen на raevukas kus viiruki Bussi kõikudes roomab на kadunud。 täielik jättes。 valguse Isegi kui tegu pole üha süveneva mittefiktiivsusega, näitab masina loogika, et ta käsitleb kõiki tekste mittefiktsiooniga ja siinkohal on see koht, kus tuleb õhata "ega inimene massina vastu ei saa". Ühel public reading'ul, kus me oma tekste saalisolijatele esitasime, lõpetasin ma oma osa, kandes ette ühe eestikeelse luuletuse "just to give you the idea how estonian sounds". Kuna tegu oli automaatkirjutisega, mis sisaldas palju olematuid sõnu, siis informeerisin lugupeetud publikut, et tegu on tekstiga, millel pole tähendust (laiemas mõttes huvitas mind, kuidas on võimalik, et kui mingil tekstil puudub ühes keeles tähendus, siis kuidas puudub tal tähendus teises keeles). Ürituse lõppedes tuli minu juurde silmnähtavalt ärritunud hallipäine abielupaar, proua hakkas minuga pragama ja ütles, et ma ei tohi kasutada sõna "tähendusetu" (meaningless), kuna see tähendavat ameerika keeles midagi väga paha, umbes, et tegu on täiesti mõttetu asjaga jne. Palusin neilt siis mingit paremat sõna või definitsiooni ja andsin prouale oma bloknoodi ja pastaka. Ei möödunud poolt tundigi, kui tädi oli õnnelikul ilmel tagasi ja ulatas mulle uhkelt mu märkmiku, kuhu oli tehtud sissekanne: Selle kauni ütlusega lõpetan siinkohal oma heietused. Tervitage minu poolt onu Jaani ja tädi Lainet ning suudelge onu Jaagu pahkunud kämmalt. hugz'n'kisses, XXX |
|||||||
|
||||||||
